Elutee

Kui keegi kutsub sind kuhugi või lepib sinuga midagi kokku ja hiljem käitub nii, nagu seda kokkulepet poleks olnudki, siis on sul alati valik.
Sa võid hakata tõde taga ajama, selgitusi nõudma ja püüda õiglust jalule seada.
Või võid korraks peatuda ja küsida endalt: kas see on minu rahu väärt?
Mõnikord on lihtsam ja targem lihtsalt näha olukorda sellisena nagu ta on. Ilma võitluseta.
Sama on ka siis, kui keegi lubab midagi korduvalt, tekitab ootusi ja kui aeg käes, käitub nagu neid lubadusi poleks olnudki. Kui see juhtub ikka ja jälle, siis ei ole see enam juhus. See on muster.
Ja siis tekib küsimus mitte niivõrd tema kohta, vaid enda kohta: kas ma tahan sellesse mustrisse edasi jääda?
Me ei saa teisi muuta. Me ei saa panna kedagi oma sõnu pidama.
Aga me saame valida, kas me jääme ootama või hakkame rohkem vaatama tegusid, mitte sõnu.
Vahel on kõige rahulikum ja selgem otsus lihtsalt lõpetada ootamine. Mitte vihaga, mitte süüdistades – vaid nähes reaalsust sellisena nagu see on.
Ja siis lasta lahti.
Tegelikult pole meil aimugi, kuidas elu edasi loob. Me ei näe tervet pilti. Mõni uks sulgub, sest sellel teel on oma aeg läbi. Mõni kokkulepe kaob, sest midagi muud on teel.
Kui midagi on päriselt sinu jaoks, leiab see tee sinuni niikuinii.
Kui mitte, siis vahel on suurim tarkus lihtsalt edasi minna rahus.
Lasta sellel teel minna, et anda võimalus uuele. 🌿