Paraku, kui hingamine ununeb,
õpetab elu meid seda uuesti läbi hirmu ja valu.
Sest just siis, kui tundub, et kõik laguneb,
tuletab elu meelde,
et ainult hingamine viib koju tagasi.
Elu õpetab meid vahel mitte õrna puudutuse,
vaid olukordade kaudu, mis murravad kõik, mis pole tõeline.
See ei ole karistus —
see on kutse.
Kutse loobuda võitlusest.
Kutse lõpetada tõestamine, seletamine ja hirm.
Kutse lihtsalt olla.
Kui enam ei püüa kõike juhtida, hakkab elu ise hingama.
Ta ei vaja meie survet ega hirmu –
ta teab ise, kuidas hoida.
Ja selles voolamises on armastus.
Mitte see, mida tuleb teenida,
vaid see, mis lihtsalt on.
On hetki, kus kõik väline kaob ja jääb vaid hingamine.
Kui jõudu enam pole ja pisarad uhuvad minema kõik,
mis kunagi tundus kindel.
Varem püüdsin sellest välja tulla,
aga nüüd ma tean – midagi ei pea parandama.
Ma lihtsalt hingan.
Lubades endal olla väsinud, vaikne, tundlik, toores.
Lubades endal mitte teada.
Iga hingetõmme on alistumine,
iga väljahingamine on vabanemine.
Sest elu ei ole midagi, mille vastu tuleb seista
ta on kingitus, isegi siis, kui ta valutab.
Ja kuskil selle vaikuse sees ilmub rahu.
Rahulik teadmine, et elu hoiab mind ikka.
Et kõik, mis tundub kaotus,
on tegelikult tagasitee koju — südamesse,
kus hing saab taas hingata.
💫 Kui lõpetad võitlemise, avastad, et oledki kodus.
Kodus, kus armastus lihtsalt on.
Kodus, kus iga hingamine on tänu.
Kodus, kus ka valu on osa tervikust.
Ja ma tean nüüd —
see lugu, mida elan, on kingitus.
See on elu, mis räägib minuga läbi väikese ja suure,
läbi vaikuse ja tormi,
et ma lõpuks õpiksin ainult üht —
lubama elul hingata minu kaudu.
🌬️
Ja lõpuks saan aru —
Hing kogeb elu läbi hingamise.
Iga sissehingamine on elu vastuvõtmine,
iga väljahingamine on elu usaldamine.
Selles lihtsas rütmis sünnib kõik.
Selles vaikuses olen ma täielik.
Selles hingamises olen ma Elu ise.