Hommikune taipamine teel Järva-Jaani poole

Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?
Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma.

Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad, teevad seda tihti lihtsalt selleks, et väljendada oma armastust ja olulisust. Nad tahavad näidata, et nad hoolivad.

Kui olen ise olnud vaikne ja pole piire seadnud, siis tundus mulle, et see armastus on liig ja koormav — nagu lõpmatu jutt, mida ei oska vastu võtta. Aga nüüd näen, et see ongi nende viis anda. See on nende armastus, ehkki mõnikord piirideta ja kohati vales vormis.

Samamoodi mõistsin, et kui keegi pakub tohutult abi, aga hiljem tuleb pikk selgitus, miks see abi tegelikult ei sobi või miks teine ei võta seda vastu — siis peitub selle taga sageli ärevus. Soov aidata on päris, aga liiga suure ampsu võtmine tekitab segadust ja pettumust. See pole tegelikult halb tahe, vaid ärevus, mis tahab väljundit.

See hommik andis mulle kingituse: taipamise, et me kõik januneme armastuse ja andmise järele. Keegi väljendab seda nõuannete ja seletuste kaudu, keegi tegude ja abi pakkumise kaudu. Mina aga saan otsustada, kuidas seda vastu võtan — nähes hoolimist seal, kus varem nägin survet või kriitikat.

Ma ei pea enam solvuma ega endasse sulguma. Ma võin öelda: aitäh, et hoolid. Ja samas jääda enda juurde, oma piire hoides.

Täna hommikul taipasin: kui mu süda on avatud ja mu kese tugev, siis ei muutu teiste lõputu armastus koormaks. See saab olla kingitus.