Jagamine

Kes teab, see teab, et eelmise aasta esimene pool oli meie pere jaoks väga raske. Samas oli see ka sügavalt äratav aeg. Tagantjärele tundub, nagu oleks enne seda elanud ruumis, kus kardinad olid ees – justkui kõik oli olemas, aga päris selgust ei olnud.

Sellest valust, alandlikkusest ja oma elu vundamendi ausast ülevaatamisest olen ma kirjutanud. Need ei ole lihtsalt lood, vaid taipamised, mis on minus sellel teekonnal esile kerkinud. Nimeks panin sellele „Jakobi õpetused“, sest just minu kõige noorema lapse tulekuga on minus toimunud nihked, mida ma ei oska seletada ainult mõistusega. Nagu oleks tekkinud ühendus – kas temaga või iseendaga – ja sealt tulevad arusaamised, mis on kuidagi väga puhtad ja uued.

Kindlasti ei ole elu minu jaoks valmis ega lõplikult selge. Ja ma ei kirjuta seda raamatut seetõttu, et mul oleks vastused olemas. Vastupidi – see on sündinud protsessis olemisest. Aga mulle on öeldud, et see, mida ma jagan, võib olla oluline neile, kes on oma elus ummikus. Neile, kes on kogenud kokkuvarisemist – enda sees või oma pere keskel. Neile, kes otsivad teed tagasi iseendani.

See raamat ei ole kirjutatud selleks, et jääda oma loo ohvriks või kinni minevikku. See on kirjutatud selleks, et näha, mida on võimalik muuta. Milliseid nihkeid on võimalik teha, kui me päriselt valime. Sest vahel ei tee elu meile haiget mitte karistuseks, vaid selleks, et meid äratada. Nagu ta sosistaks: kui palju ma pean sind veel suunama, et sa valiksid elu, valiksid hoituse, valiksid ilu?

Ärka, kallis laps.

Selle kõige keskel sain ma ka aru, miks taimed mulle nii oluliseks said. Just siis, kui Jakob oli mu kõhus. Nagu oleks miski minus avanud ukse, mille olemasolust ma varem päriselt aru ei saanud.

Taimed on mind kogu aeg maandanud. Nad on hoidnud mind hellalt, vaikselt, ilma sõnadeta. Ja samal ajal on nad lubanud mul ka neid hoida – puudutada, korjata, kuivatada, segada, luua. See ei olnud kunagi lihtsalt tegemine. See oli suhe. Vaikne koostöö.

Nende kaudu õppisin ma kohalolu. Õppisin aeglust. Õppisin usaldama, et kõik kasvab omas rütmis ja midagi ei ole vaja tagant suruda. Taimed ei kiirusta kunagi, aga nad jõuavad alati kohale.

Sellest ühendusest sündis ka minu esimene raamat „Lihtsus – Minu kuldne tee“. See ei sündinud plaanist ega eesmärgist, vaid vajadusest jagada seda, mida olin ise kogenud. Jagada neile, kes tunnevad sama kutset. Neile, kes vajavad samuti maandust, pehmust ja ühendust – läbi taimede.

Ja võib-olla ongi see kogu selle teekonna üks suurimaid taipamisi – me oleme hoitud. Isegi siis, kui elu tundub raske. Isegi siis, kui kõik laguneb. Me oleme hoitud rohkem, kui me hetkel näha suudame.

Ja kui me lõpuks lubame endal seda märgata, siis hakkab elu vaikselt avanema. Mitte sellepärast, et kõik muutub, vaid sellepärast, et meie nägemine muutub.

Ja sealt algabki päris elu.