Kas aeglus kardab kiirust või kiirus kardab aeglust?

Meile on õpetatud ja õpetatakse siiani, et kiirus on tugevus.

Et kui sa liigud kiiresti, oled tubli, edukas, elus ees.

Aeglus tundub justkui samm tagasi.

Peatus.

Nõrkus.

Aga kas on?

Aeglus ei karda kiirust. Aeglus teab, et kiirus väsib. Et ühel hetkel ei jaksa keha, meel ega süda enam joosta. Kiirus kardab aeglust. Sest aegluses ei ole kuhugi põgeneda. Seal ei päästa tegevus, kohustused ega „peab“. Seal jääb alles see, mis on päriselt. Sageli ei jookse me elu poole, vaid iseenda eest ära.

Aeglus ei peata elu. Ta laseb elul järele jõuda. Ja kui elu on kohal, ei ole enam vaja kiirustada. Võib-olla ei olegi küsimus tempos, vaid aususes iseenda suhtes.

Kuidas sinul praegu on –kas sa jooksed… või lubad endal olla?