Kõik on hästi , enjoy the ride

Kujuta ette, kui palju kergem hakkab, kui sa tunnistad kohe:
jah, ma eksisin.
jah, ma tegin nõmedalt.
jah, ma liialdasin.
jah, ma ei käitunud ilusasti.
jah, ma tulin töölt varem ära.
jah, ma hilinesin.
Ilma peitmata.
Ilma kaitsmata.
Ilma õigustamata.

Selline koorem kukub õlgadelt, et ise ka imestad.
Ja mis on kõige naljakam – mitte midagi ei juhtu.
Päriselt ka. Mitte midagi hullu.

Tihti on teine pool harjunud varjamiste, keerutamiste ja mängudega. Ausus on ootamatu. Küps. Vahel isegi ehmatav. Ja kui keegi selle peale ründab, siis see ei puutu sinusse. Sest me kõik, absoluutselt kõik, teeme kogu aeg midagi, mis kellelegi ei sobi. Midagi juhtub nagunii.

Ma ei teagi, kust ja millal on tulnud see ideaali tagaajamine ja teesklus, aga see on puhas näitemäng. Ja sellest loobudes – usu mind – hakkab keha reageerima. Tervenemine algab. Kaal langeb. Ärevus langeb. Elu muutub kergemaks.

See ei tähenda, et me peaks hakkama meelega „jama“ tegema. Ei. Elu vajab pühendumist.

Aga me saame olla leebed – iseenda ja teistega.
Kui keegi ütleb ausalt: läkski nii ja sa tead, et ta ei teinud seda meelega, siis on see okei. Seal on inimene, mitte roll. Ja isegi kui ühe korra teebki meelega – näiteks magab sisse, sest lihtsalt ei jaksa – so what? Mis siis tegelikult juhtub?
Enamasti mitte midagi.

Lahendused tulevad alati. Just siis hakkab tööle meie inimese kõikvõimas aju. Loovus. Kohanemine. Mõtlemine. Ilma hirmuta. Muidu olemegi liiga programmis – tegemas lihtsalt seda, mida liinil peab. Automaatselt.
Ise reaalselt aju kasutamata. Aga inimene ei ole loodud olema liinitööline omaenda elus.

Ta on loodud märkama, valima, vastutama ja vahel ka peatuma. Rahu. Ja lihtsalt ole see, kes sa oled.
Ilma hirmudeta.