Kui hinged kohtuvad

Me ei näe tihti. Aastad võivad mööduda, kuid südames on side alati soe ja nähtamatu, ulatudes üle aja ja ruumi. Siis ühel päeval me kohtume – korraks, mõneks tunniks. Ja selles ajas on rohkem kui mõnes aastas. Me ei tule tühje anumaid täitma. Me lihtsalt oleme. Kohal. Päris. Ilma maskideta. Kõigi oma varjude ja valgusega,sest meis on kõik. Ja südamed valivad ise, mille poole pöörduda,mida hoida, mida vabastada. See on hinge kokkulepe, mis ei vaja sõnu. Koos olemine on võimestamine –mitte jõu andmine, vaid jõu äratundmine. Me peegeldame teineteisele selgust,nii et hing saab jälle meelde tuletada oma tõelise seisu.Kõik saab tasakaalu – aususes, värskuses ja pehmuses.Ja maailm reageerib. Ühe kodus kustub elekter, teise kodus laulab suitsuandur ootamatut laulu. Aparaadid lähevad segadusse,sest meie energia on suurem kui nende vool. Võib-olla isegi silmale nähtamatud egregorid püüavad hetkeks vahele astuda, sest see, mis sünnib, on liiga puhas ja võimas, et see nende plaanidesse mahuks. Aga valgus leiab alati tee,möödub igast tõkkest ja jätab endast maha jälje, mida ei saa kustutada. Ja kui me lahkume, vajame ehk natuke ruumi –mitte väsimusest, vaid selleks, et kuulata järellaineid, mis veel hinge sees helisevad. Sest me ei ole teineteist kulutanud –me oleme teineteist tõstnud. Kuni järgmise korrani, mil hinged jälle kohtuvad, et meenutada –me oleme alati koos, isegi kui silmad ei näe.