Kui kõik on justkui hästi

Vahel on kõik hästi.
Päevad voolavad rahus,
hing on avatud ja tasakaalus,
elu tundub heaks sõbraks saanud.
Tunnen end tugevana, arenenuna,
justkui oleksin mäetipus ja näen kaugele.

Ja siis…
tuleb mingi muutus.
Midagi väikest või suurt,
mis kisub harjumuspärasest rütmist välja.
Midagi, mis kriibib, torkab,
tekitab ebamugavust, segadust.
Korraks kõik paiskub segi.

Ja ma mõtlen:
„Olin ju kasvanud,
arvasin, et see koht minus on juba tervenenud.
Et olen tugev, küps, rahus…”

Aga ei.
Pean endale ausalt silma vaatama.
Seal on veel nurgataguseid minus,
kus kasv ootab,
kus haavad tahavad tähelepanu,
kus ego sosistab, et “see ei ole õiglane”,
ja süda ütleb: “vaata sügavamale”.

Sellel hetkel on valik:
peita ja võidelda —
või tunnistada ja vastu võtta.
Kui peidan, jääb õppimine tulemata.
Kui võitlen, jääb kasvamine pooleli.
Aga kui ütlen:
„Jah, see on minus veel”
ja luban sel olla —
siis avaneb uks.

Ja juba ongi rahu tagasi.
Ei pea kõike lahendama korraga,
aga fookus on selgem,
samm saab teadlikumaks,
pühendumus sügavamaks.

Elu on lainetus.
Ja me ei peagi kõike korraga teadma ega oskama.
Aga kui iga kord, kui ebamugavus tuleb,
me võtame seda kui kutset kasvada,
siis pole me enam lihtsalt ohvrid –
me oleme kaasteelised omaenda arenguloos.

Ja olgem ausad —
kas me üldse õpiks nii sügavalt,
kui kõik oleks pidevalt lihtne ja pehme?
Tõenäoliselt mitte.
Sest inimene on loomult
mitte laisk —
vaid tark energiasäästja.
Me vajame kutset, et sügavikesse minna.

Aga igas sügavikus on kingitus.
Ja igas kingituses uus mina,
kes on veidi vabama,
veidi tervema südamega.