Kui ma hakkan end põhjendama…
Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse.
On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha selgemalt. Ma mõistsin, et kui tunnen survet põhjendada oma loomingut või valikuid, astun sammukese eemale oma sisemisest usaldusest.
Tegelikult ei pea ma end õigustama. Ma võin jagada oma lugu puhtas armastuses – ja see ongi alati olnud mu eesmärk: olla inspiratsioon, mitte tõestusmaterjal. On vahe selles, kas jagan oma kogemust avatud südamega või hakkan selgitama, et oma olemasolu kinnitada. Ent ka põhjendamine ei ole „vale“. Kui ma seda kogemust ei läbiks, ei oskaks ma eristada puhast jagamist enesekaitselisest seletamisest.
Ma olen teekonnal, kus vaatan otsa sellele teemale veelgi sügavamalt. Olen aktsepteerinud, et seni olen kogenud väärtusetuse tunnet, ja otsustanud sellest ringist välja astuda. Kõik, mis mul sellega esile tuleb – ja mida ma vahel arvan, et see tuleb väljastpoolt – on tegelikult minu enda seest. Välisel ei oleks jõudu mind kõigutada, kui see ei puudutaks midagi minu sees. See ongi minu puhastuseks vajalik – et näha, tunda ja vabastada need mustrid, mis mind on hoidnud madalamas väärtustamises.Kui hakkan rapsima või kiirustama, kaotan hetkeks oma sisemise kompassi. Aga ma saan alati tagasi tulla – enesekeskmesse, neutraalsusse. Siin olles teen ma kõike usaldusest ja armastusest lähtuvalt. See armastus voolab läbi mu tegevuste, läbi sõnade, läbi naeratuse, mida kellegi päeva kingin. See ongi maagia.
Mõistan, et ainus, keda olen saboteerinud, olen mina ise – iga kord, kui väljun rahulikust usaldusest ja lasen end haarata kiirustamisest või hajameelsest mõttelõngast. Aga seegi on okei. See on õppimine. See ongi põhjus, miks me siia tulime – kogema, õppima, meelde tuletama oma kõrgemat plaani.
Kallis, tea…Ainus, kellega sa tegelikult konfliktis oled, kui hakkad end õigustama, oled sina ise. Just seetõttu on vahel vaja hetkeks eralduda – astuda sammu eemale kõigest välisest, et kuulata ja tunda, mis su sees päriselt toimub.
Küsi endalt: Miks ma olen praegu konfliktis iseendaga? Kust see tunne tuleb? Kui vastus tuleb, võta see vastu ilma hinnanguta. Aktsepteeri seda täielikult, isegi kui see tundub ebamugav. Alles siis saad otsustada – kas liikuda edasi, astuda samm oma südamega samas rütmis või jääda veel veidi paigale, et sügavam taipamine sinuni jõuaks.