Küllusesse suhtumine

Täna ma tean, et küllus ei ole midagi, mida taga ajada. Ta ei tule pingutusest ega tõestamisest.

Küllus on seisund – viis, kuidas ma olen suhtes eluga.
Ma tean, et küllus algab tänulikkusest. Mitte suurtest asjadest, vaid nendest, mis on juba kohal. Sest kui ma ei märka ega hoia seda, mis mul on,
ei muutu miski ka siis, kui juurde tuleb. Ma tean, et küllus on ringlus. Ta liigub andes ja vastu võttes.
Ja see, mis antakse südamest, liigub alati ringiga tagasi – mitte samast kohast, mitte samal kujul, aga õigel ajal.

Kui ma poes maksan, ei hoia ma enam hinge kinni.
Ma ei maksa hirmust ega vastumeelsusest.
Ma ütlen vaikselt: aitäh, raha, et sa oled minu juures.
Aitäh, et saan sinuga maksta. Ka arveid makstes ei suru ma end kokku. Ma ei näe neis puudujääki,
vaid märki, et mul on olnud, millest elada. Ja selle eest olen ma tänulik.

Ja ma tean ka seda:
lahti laskmine ei tähenda laristamist. Küllus ei ole vastutustundetus. Ta ei tähenda silmad kinni kulutamist ega väärtuste kaotamist.

Raha vajab kainet suhet.
Selget pilku. Austust tema väärtuse ja tähenduse vastu. Ma ei hoia kinni hirmust, aga ma ei viska ka laiali hooletusest.

Ma valin teadlikult, kuhu mu raha läheb,
sest see on osa minu vastutusest. Ja just selles tasakaalus tekib ruum, kuhu saab juurde tulla.

Mitte kaose kaudu, vaid selguse kaudu.
Kui ruum on rahulik ja aus, siis on sinna hea tulla.
Nii rahal, kui ka võimalustel. Täna ma tean: küllus ei ole äärmus. Ta on tasakaal. Ja see teadmine ise
on juba küllus 🌾