Kummel….

Kummel – valgus su sees

Vaikse tuulehelluse sees, seal kus maa hoiab ja hing puhkab, kasvab väike valgeõieline ime – kummel. Ta ei tõtta ega nõua, ei püüa särada valjemini kui teised. Ja ometi on temas peidus rahutooja vägi, emalik embus ja unistuste uksehoidja.

Kummel sosistab mitte kõrvu, vaid otse südamesse:

„Sa võid nüüd puhata.“
„Ma hoian sind, kuni sa leiad jälle oma keskme.“
„Ma tuletan sulle meelde, kui vähe on vaja, et kõik oleks hästi.“

Ta toob rahu kõhule ja hingele.
Ta silub päeva ärevused, puhastab lapse rahutuse.
Ta aitab magama jääda – tee sees, vannisoojas, või salvis õrnalt määrituna lapse talla alla.

Kummelis on lohutust.
Kummelis on öö.
Kummelis on ema vägi – just siis, kui ise enam jaksu pole.

Kui segadus haarab, võta hetk – kummel teab, kuidas su sees jälle valgus helendama panna.
Ta ei paranda sind. Ta mäletab sind tervena