Looja

Looja olemine

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimene on oma elu looja. Ja ma tunnen, et selles on oma tõde. Samas ei tähenda see minu jaoks seda, et me oleksime teadlikult loonud kõik raskused, mis meie ellu on tulnud. Meie elu mõjutavad ka teiste inimeste valikud, ajad, olukorrad ja lihtsalt elu enda kulg.

Küll aga usun ma, et meis on alati olemas võimalus võtta oma elu rool tasapisi enda kätte.

Vahel aga juhtub nii, et elu justkui peatab meid. Plaanid katkevad…haigestume…. midagi ei lähe nii nagu mõeldud.

Ja alles hiljem märkame, et võib-olla oli selles peidus olev suunamine. Võib-olla olime liiga kaua elanud teiste ootuste järgi. Võib-olla olime iseendast liiga kaugele läinud. Võib-olla oli lihtsalt aeg peatuda ja kuulata.

Minu jaoks ei tähenda looja olemine täiuslikkust ega pidevat kontrolli elu üle. See tähendab pigem ausust iseenda vastu. Julgeda märgata, mida ma tegelikult tunnen. Julgeda teha väikseid samme selles suunas, mis tundub päriselt minu tee.

Vahel tähendab see ka lihtsalt lubada elul voolata ja märgata, mida elu mulle näitab.

Ma ei tea alati vastuseid. Kuid ma õpin iga päev natuke rohkem kuulama – elu, loodust ja iseennast.

Ja võib-olla ongi looja olemine just see.

Olla kohal oma elus.

Ja samm-sammult liikuda omaenda KeskTee suunas.