Lugu: „Minu tee taimede ja jagamisega“

Mul on maa, kus kasvavad taimed, mis justkui tulevad ise – õigel ajal ja õigesse kohta. Nad ei ole seal juhuslikult. Ma tunnen, et nad pakuvad end mulle kui kingitus, ja mina võin neilt luba küsida. Kui luba on antud, nopin neid rahus ja austusega.

Siis kuivatan neid – jälgin, kuidas nad muutuvad, aeglustuvad, säilitavad oma väe teises vormis. See on protsess, mis toob mind kohale. Iga kord tunnen tänu – et saan üldse sellises rütmis elada, et mul on võimalus teha midagi nii lihtsat ja tähenduslikku. Kui taimed on kuivad, panen nad purki või segan kokku millegi uuega – salvi, tee, õli.

See kõik tundub nii loomulik. Aga kui tekib soov neid hetki ja oma teekonda teistega jagada, siis tuleb sisse kõhklus.
Mõnikord on hirm, et äkki see jagamine käib kellelegi närvidele.
Et äkki keegi mõtleb: „Mida ta endale ette kujutab?“ või „Ta jälle jagab…“

Aga siis meenutan – isegi kui kellelegi ei meeldi, on kindlasti vähemalt üks inimene, keda see puudutab.
Keegi, kes saab sellest tuge. Keegi, kellele see toob äratundmise, rahu või julguse.
Ja see vähemalt üks on juba piisav. Võib-olla neid on rohkem. Võib-olla palju rohkem.

Jagamine ei ole enese tõestamine. See on osa teekonnast – nähtavaks saamise julgus.
Kui jagan oma rütmis ja oma südamega, siis kasvab ka mu enesekindlus. Mitte kiiresti, vaid ausalt.

See ongi minu tee. Taimede, vaikuse, tänu ja julguse tee.
Samm-sammult.