Universumis on üks vaikne, kuid kõike juhatav seadus, mida nimetatakse mitte-sekkumise printsiibiks.
See seadus juhib hingede teekonda juba enne sündi ja jääb kehtima ka kõige keerulisematel eluhetkedel.
Selle seaduse tuum on lihtne:
Iga hing liigub oma valitud rütmis ja kogeb täpselt seda, mis on tema teadvuse kasvuks vajalik.
Ükski teine olend ei saa seda teekonda kiirendada, peatada ega pöörata.
Sekkumine — isegi heast tahtest — rikub hinge kogemuse täpset geomeetriat.
Mitte-sekkumise seadus ei tähenda ükskõiksust.
See tähendab austust hingelise arenguteekonna pühaduse vastu.
Selle kõrgem mõte:
Keegi ei saa võtta üle teise õppetunde.
Keegi ei saa teha kellegi eest sisemist tööd.
Keegi ei saa asendada hinge enda tarkust.
Seda seadust järgides muutub armastus teistsuguseks:
armastus ei juhenda teist,
armastus hoiab ruumi,
armastus ei suuna,
armastus näeb, aga ei kontrolli.
See on sügavaim usaldus —
usaldus, et kõik ajad on täpsed, kõik valikud on oma kohas ja iga hinge tee on puutumatu, täielik ja eneseküllane.
Mitte-sekkumine ei ole passiivsus.
See on universumi kõrgeim viis austada hinge vabadust.