Ma ei olnud varem valinud õnne

Ma ei olnud seda enne näinud.
Ma ei olnud isegi mõistnud, et mul on valik.
Elu kulges läbi kohustuste, pingutuste, ootuste –
ja kuskil taustal vilkus lootus,
et kui ma piisavalt annan, teen, pingutan…
küll siis tuleb ka õnn.

Aga see ei tulnud.

Ja nüüd, ühel hetkel, ilma erilise põhjuseta,
ilma suure saavutuse või muutuseta,
ma lihtsalt… sain aru.

Ma ei olnud varem valinud õnnetunnet.
Ma olin seda oodanud, tinginud, lükanud edasi,
püüdnud end selle vääriliseks muuta.

Aga nüüd — ma lihtsalt valisin.
Vaikselt. Ilma pingutuseta.
Justkui oleks see valgus olnud kogu aeg ukse taga,
ootamas, et ma ukse avaks.

Ja kui ma valisin,
ei muutunud maailm,
muutus minu sees midagi.
Sügav ja vaikne jah-sõna elule.

Õnn ei tähenda, et kõik on lihtne.
Ei tähenda, et valu kaob või väsimus kaoks.
Aga see on pehme seisund,
kus ma ei pea enam ootama.
Ma ei pea enam võitlema.
Ma ei pea end tõestama.

Ja mis kõige olulisem —
ma ei pea seda mitte kellelegi põhjendama.

Ma ei pea selgitama,
miks ma olen rõõmus,
kui mul on olnud raske.
Ma ei pea vabandama,
et ma olen rahus,
kui maailm ootab kaost.
Ma ei pea oma õnne mahendama,
et teised tunneksid end mugavamalt.

Ma lihtsalt luban endal olla õnnelik.
Sest ma elan.
Sest ma tunnen.
Sest ma valin.

See on vabanemine.
See on armastus.
See on minu tee.
Ja sina, kallis, saad seda ka valida.
Iga hetk. Isegi nüüd.