Ma ei soovi enam karta

Miks ma hakkasin vaatama elu loomulikuma ja looduse poole? Lapsena ja noorena olin sageli haige — tundus, et angiin ja muud tervisemured ei jätnud mind rahule. Isegi pärast mandlite eemaldamist liikus raskus lihtsalt järgmisesse kohta. Samal ajal olin tihti kurvameelne, tundlik ja kartlik, hoidusin alateadlikult ka alternatiivmaailmast, sest see tundus võõras ja hirmutav.Ühel hetkel aga muutus kõik: üks kolleeg jagas oma kogemust ja ma otsustasin, hoolimata hirmust, anda võimaluse ravitsejale. Alguses tundus temagi hirmutav, kuid ma käisin tema juures piisavalt, et ühel hetkel taipasin — tervisemured, mis olid mind aastaid piinanud, olid kadunud. Lisaks aitas ta mul näha ka minu nõrgemaid kohti ja andis soovitusi, kuidas end hoida. Mõnda aega ma küll unustasin need nõuanded, kuid kui uued tervisehädad ilmusid, meenusid need taas — ja nende toel sain ka neist jagu.Sealt algaski tee iseenda usaldamise ja loomuliku elu poole. Olen õppinud jälgima oma keha ja emotsioone, lubama endal tunda kõike, mis tuleb, ja mitte enam piitsutama end, kui miski ei lähe nii nagu “peaks”. Varem sundisin end sageli selleks, et kellelegi mitte pettumust valmistada või sest arvasin, et nii lihtsalt peab.Täna on mu ellu tulnud palju inspireerivaid inimesi, lugemisi, koolitusi ja sügav sisekaemus. Ma ei ole enam see inimene, kes olin eile — ja veel vähem see, kes olin kümme aastat tagasi. Või nagu Maatrixi teooria ütleb: on vaid praegu, ja iga hetk muudab mu “praegust”. See ongi vägev.Ma ei tea, kuhu teel olen, aga tunnen, et enam ei jaksa end tagasi hoida ega lasta hirmudel takistada. Elu on mind viimastel aastatel õpetanud, et on vaid praegu — ja ma ei tea, millal see praegu otsa saab. Kahju oleks, kui hirmud takistaksid mul elada või midagi olulist teha.Seega ma teen, nagu tunnen. Usaldan. Ja lasen end elul kanda.Aitäh, elu!