Ma olen siin

Ma ei tea täpselt, millal see kõik algas, aga nii kaua kui end mäletan, olen ma kartnud. Kartnud, mida keegi arvab. Kartnud, et ei meeldi. Kartnud, et kui ma ei ole piisavalt hea, siis mind ei armastata. Ja nii ma püüdsin. Kõigile meeldida. Kohaneda. Sobituda. Hoolimata sellest, kes ma ise tegelikult olen või mida vajan. Samas – alati, täiesti sisimas, olen uskunud inimestesse. Nende potentsiaali, nende sisemist valgust. Olen alati teadnud, et minus on armastus, mis äratab. Ma suudan puudutada midagi teises inimeses, mis aitab tal uskuda iseendasse. Ma ei mäletagi aega, mil ma poleks seda uskunud. Justkui oleks see teadmine minuga sündinud. Ja siis… ühel hetkel, kui olin juba kolmekümnene, tabasin end küsimast: “Aga kes mina ise olen?”, “Mida ma päriselt vajan?”, “Millest unistan?”. Ja siis on mul järsku pere. Lapsed. Kohustused. Ja ma tundsin ühel hetkel, et vajun justkui oma elu alla. Ma olin tohutult õppinud – raamatutest, õpetustest, kursustelt, et kuidas elada “õigesti” ning kuidas olla “õnnelik”. Aga mida rohkem ma püüdsin, seda kaugemale ma endast liikusin. Ja nüüd, neljakümneselt, vaatan sellele kõigile tagasi ja… naeran. Jah, just nii – siiralt ja südamest. Sest see kõik on nii inimlik. Ja ilus. Ja veider. Ja kurb. Ja naljakas. Kogu see tee. Täna saan ma aru, et mõned meist sünnivad siia sellise “plaaniga”: kogeda elu sügavusi, et ärgata selle tõelisele olemusele. Et mõista – õnn ei ole midagi, mida kuskilt otsida. See on siin. Alati on olnud. Kõik need kohustused, mida ma kunagi tajusin koormana, on tegelikult võimalused. Elu ei ole karistus, see on kingitus. Isegi kui see kingitus tuleb mõnikord ebamugavas pakendis. Elu seab meile ebamugavusi mitte selleks, et meid murda, vaid selleks, et me ei jääks kinni – vaid õpiksime liikuma, arenema, vabastama end oma piirangutest. Väljakutsed ei ole karistus. Nad on kutse kasvada. Ja nüüd ma siin olen. Loon oma lugu. Lõpuks. Seda sama lugu, mida olen aastaid igatsenud kirjutada. Hirm ebaõnnestuda on mind tagasi hoidnud. Aga mis siis, kui ma ebaõnnestun? Mis siis? Vähemalt ma proovisin. Vähemalt ma julgesin. Julgen elada. Julgen natuke “hullu” panna. Olla mina ise. Oma kiiksuga, oma rõõmuga. Ja miks ma seda kõike kirjutan? Sest me oleme kõik selles potis koos. Ja kui mu lugu aitab sinul oma tiibu leida või tuult alla saada – siis see on seda kõike väärt. Ma olen siin. Sulle toeks. Meile kõigile. Sellel imelisel teel nimega elu.