Medalid

Vahel mõtlen, millal see juhtus….Millal hakkasime inimesi nägema läbi saavutuste, mõõdupuude ja tulemuste – mitte läbi nende olemuse. Justkui oleks inimene väärtuslik ainult siis, kui tal on midagi ette näidata: medalid rinnas, tiitlid nime taga, numbrid ja tulemused. Aga kas see ongi inimene? Kas inimene ei või olla ka see,kelle hing on sügav ja kellega saab arutada maailma asju? See, kes näeb elu kihte ja küsib küsimusi, millele polegi alati kiireid vastuseid. Või see, kes on oma valus, kuid on siiski puhas ja õrn.

Kes ei ole valjuhäälne, aga kelle sees on ausus, tundlikkus ja päris olemine. Me justkui oleme hakanud kas enesekaitseks või enesepeitmiseks omavahel ajama kaudset platoonilist mittemidagi ütlevad juttu, kus ongi teemaks n-ö medalite lauale toomine või kellegi mahategemine…kujutan vaid ette?

Vahel tundub, et oleme hakanud mõõtma seda, mida on lihtne mõõta – aga jätnud märkamata selle, mis tegelikult inimest inimeseks teeb….kardame alasti olla?

Võib-olla on aeg uuesti meenutada, et inimene ei ole ainult see, mida ta on saavutanud või mitte.Inimene on ka see, kes ta on, ilma kõige selleta.