-
Kõik on hästi , enjoy the ride
Kujuta ette, kui palju kergem hakkab, kui sa tunnistad kohe:
jah, ma eksisin.
jah, ma tegin nõmedalt.
jah, ma liialdasin.
jah, ma ei käitunud ilusasti.
jah, ma tulin töölt varem ära.
jah, ma hilinesin.
Ilma peitmata.
Ilma kaitsmata.
Ilma õigustamata.Selline koorem kukub õlgadelt, et ise ka imestad.
Ja mis on kõige naljakam – mitte midagi ei juhtu.
Päriselt ka. Mitte midagi hullu.Tihti on teine pool harjunud varjamiste, keerutamiste ja mängudega. Ausus on ootamatu. Küps. Vahel isegi ehmatav. Ja kui keegi selle peale ründab, siis see ei puutu sinusse. Sest me kõik, absoluutselt kõik, teeme kogu aeg midagi, mis kellelegi ei sobi. Midagi juhtub nagunii.
Ma ei teagi, kust ja millal on tulnud see ideaali tagaajamine ja teesklus, aga see on puhas näitemäng. Ja sellest loobudes – usu mind – hakkab keha reageerima. Tervenemine algab. Kaal langeb. Ärevus langeb. Elu muutub kergemaks.
See ei tähenda, et me peaks hakkama meelega „jama“ tegema. Ei. Elu vajab pühendumist.
Aga me saame olla leebed – iseenda ja teistega.
Kui keegi ütleb ausalt: läkski nii ja sa tead, et ta ei teinud seda meelega, siis on see okei. Seal on inimene, mitte roll. Ja isegi kui ühe korra teebki meelega – näiteks magab sisse, sest lihtsalt ei jaksa – so what? Mis siis tegelikult juhtub?
Enamasti mitte midagi.Lahendused tulevad alati. Just siis hakkab tööle meie inimese kõikvõimas aju. Loovus. Kohanemine. Mõtlemine. Ilma hirmuta. Muidu olemegi liiga programmis – tegemas lihtsalt seda, mida liinil peab. Automaatselt.
Ise reaalselt aju kasutamata. Aga inimene ei ole loodud olema liinitööline omaenda elus.Ta on loodud märkama, valima, vastutama ja vahel ka peatuma. Rahu. Ja lihtsalt ole see, kes sa oled.
Ilma hirmudeta. -
Universum on tühi.
Puhas, nagu avatud ruum. Ta lihtsalt kuulab. Ja meie, sageli märkamatult, täidame selle ruumi oma mõtetega, tunnetega ja väikeste sisemiste võngetega, mida ise heaks või halvaks ei nimeta, aga mis siiski välja kiirgavad.
Tabame end mõttelt või ütlemast: „Oi, ma pole ammu haige olnud.“ „Oi, lapsed on viimasel ajal nii hästi käitunud.“ „Oi, meil on mehega nii hea suhe, täielik harmoonia.“ Need laused kõlavad nagu tänulikkus, kuid põhirõhuga üllatus –, justkui see kõik oleks ajutine, justkui hea oleks midagi ebatavalist. Universum ei kuule sõnu, ta kuuleb seisundit. Kui hea tundub meile haruldane või ebakindel, siis see ongi sõnum, mis teele läheb.
Mitte rõõm, vaid kahtlus. Mitte rahu, vaid ooteseisund. Ja universum, olles tühi ja neutraalne, ei tõlgenda ega paranda – ta vastab. Ja siis me imestame, miks just nüüd midagi juhtus, miks rahu justkui lagunes, miks olukord muutus, kuigi kõik oli ju nii hästi.
Aga võib-olla ei olnud küsimus selles, mis juhtus, vaid selles, mida me pidasime normaalseks. Kui hea on meie jaoks erand, siis elu peegeldab seda erandlikkust tagasi.
Võib-olla on aeg lubada endale teistsugune suhe heaga. Mitte imestada, et tervis püsib, vaid tunda, et see on loomulik. Mitte rõhutada, kui rahulikud lapsed parasjagu on, vaid usaldada, et rahu on neis olemas.
Mitte üllatuda harmooniast suhtes, vaid võtta see kui seisund, kuhu ongi jõutud.
Ja võib-olla on huvitav katsetada ka vastupidist üllatust – mitte karta head, vaid vaadata maailma kerge muigega ja mõelda: huvitav, et midagi eriti head pole veel juhtunud… ja jääda sinna ootusesse ilma pingeta, ilma ärevuseta, lihtsalt avatusse. Mis siis huvitav juhtub?
-
Minu taimed õlis
Raudrohi, põdrakanep ja naistepuna on minu jaoks eriliselt vägevad taimed, kes ei tööta eraldi, vaid ka koos.
Õlis tõmmates ei kanna nad endas ainult füüsilist toimet, vaid ka energeetilist väge.
Raudrohi on selles segus hoidja. Füüsiliselt toetab ta naha taastumist, rahustab põletikku ja aitab pingelisel kehal lõdvestuda. Energeetiliselt on ta piiride hoidja – ta aitab kehal ja hingel kokku jääda, mitte laiali valguda. Vaimselt toetab raudrohi selgust ja sisemist kindlust, tuletades meelde, kus lõpeb minu ja algab muu maailm.
Põdrakanep on pehmus ja süda. Tema õli niisutab, rahustab ja hooldab õrnalt nahka, eriti siis, kui keha vajab leebust. Energeetiliselt avab ta südame, aitab lasta lahti pingest ja karmusest ning toob tagasi õrnuse iseenda vastu. Vaimselt toetab põdrakanep puhkamist ja lubamist – tunnet, et ei pea kogu aeg tugev olema.
Naistepuna on valguse kandja. Tema õli on tuntud närvide, lihaspingete ja sügava väsimuse toetajana. Energeetiliselt toob ta soojust ja elujõudu, aitab valgusel jõuda kohtadesse, kuhu see vahepeal justkui ei ulatunud. Vaimselt on naistepuna lootuse ja sisemise päikese taim – ta tuletab meelde, et ka pimeduse järel tuleb alati valgus. Koos moodustavad need taimed tasakaalus terviku.
Raudrohi hoiab, põdrakanep pehmendab ja naistepuna elustab.
See on õli, mis sobib kehale, hingele ja vaimule korraga – õhtuseks eneseõlitamise rituaaliks, taastumiseks, toetuseks elumuutuste ajal või lihtsalt iseenda hoidmiseks ilma põhjuseta. See ei ole õli „probleemi lahendamiseks“, vaid kohalolu loomiseks kehas. Need taimed õlis on minu viis valida end.
-
Endast väljumine ja sisenemine
Kui juhe on koos ja ärevus võtab võimust, siis ainus, mida teha saab, on aeglustada ja tulla hetkesse. Kõik muu sünnib juba sealt. Kiirustades on justkui sõnapaar „läks endast välja“ – inimese hing lahkub kehast ja peab alles tagasi jõudma. Aeglustades lubame hingel taas kehasse tulla.
-
Valik
On hetki, kus elu tundub nagu muinasjutt. Kõik on justkui jeeee – ilus, kerge, õige. Sa mõtled: uskumatu, kas tõesti võibki nii olla?
Ja siis… järgmine hetk oled justkui tagasi kuskil minevikus, kohas, mis pole üldse sinu oma. Elus, mida sa ei ole valinud. Ja tekib küsimus: miks see nii on?Võib-olla sellepärast, et universum on tühi ja puhas ning loob vastavalt sellele, mida sa vajad, otsustad ja valid. Kui sa ise mõtled: “Ossa… mul ongi ju kõik hästi”, ja samal ajal oled natuke ehmunud, kas see ikka võib nii olla, siis universum justkui küsib vastu:
“Ahhaa… sa pole kindel. Äkki sa ei tahagi?”Siia kõrvale sobitub minu jaoks ka maatriksi teooria. Selle järgi valid sa olla seal, kus sul on hea. Sa oledki selles elus, mis sind õnnelikuks teeb – kuni ühel hetkel üllatud ise: “Oi, kas tõesti võibki nii hästi olla?”
Ja justkui kukud tagasi… nagu kortermajast mitu korrust alla. Tegelikult ei ole sa tagasi kukkunud – lihtsalt elu ei jõua alati samas tempos järele. Maatriks kohandub. Elu tuleb sulle järgi ja küsib veel viimastel kordadel:
“Kas oled nüüd päriselt valmis õnnelik olema?”Ja sinu töö on tegelikult väga lihtne:
naeratada ja öelda: “Jah. Sain aru. Olen valmis.”
Ja siis lihtsalt… nautida edasi.Muidugi ei saa mainimata jätta vana energiat. Seda vana mustrit, kus inimene ütleb: “Olen õnnelik”, ja siis juhtub midagi ning järgneb: “Oi miks minuga alati nii juhtub. Mina olengi selline. Minule tulebki ainult halb.”
Siis saad aru – see on vana, rikkis grammofon.Ja ükskõik, kas sa seletad elu universumi, maatriksi või mõne muu teooria kaudu – kui valid elu juhtimise asemel juhuslikkuse, siis ei vii see sind väga kaugele. Valik loeb.
Teooriaid on tohutult. Mina armastan eelkõige neid kahte. Nendest on kantud ka mu lood. Ja igapäevaelus kogedes olen teinud ühe lihtsa, aga väga teadliku valiku:
mina valin õnne.Mitte tehislikult. Mitte punnistades. Mitte teeseldes.
See ei tähenda, et mu elu oleks valmis – kaugeltki mitte.
Aga ma tunnen, et olen teadlik. Ja iga päevaga arenen selle sees aina vägevamaks spetsialistiks.
Ja see tunne… see on mega.Ja ma jagan seda sinuga, sest ka sina saad nende teemade üle mõelda.
Ka sina saad otsustada.
Mida sina valid? 💛 -
Iseenda väärtustamine ja loomine, teades, et kõik loob ise
Kui otsustan hakata päriselt raha looma, kerkib nähtavale surve – justkui peaks end rohkem tõestama, pakkuma rohkem, pingutama üle.
Ja siis ilmub irooniline peegel: keegi, kelle tooted on juba väga head, aga kes püüab ikkagi kõigest väest, maksab justkui peale. Mitte seepärast, et väärtust poleks – vaid seepärast, et sees elab mittepiisavuse tunne.Ja sealt tuleb arusaamine: see on minu õppimise koht.
End väärtustada mitte läbi pingutuse, vaid läbi teadlikkuse ja rahu.
Läbi teadmise, et kui väärtus on päris, ei pea ta karjuma.
Kui pühendumine on ehe, ei pea ta end õigustama.Ma ei pea end rohkemaks tegema, kui ma olen.
Ma ei pea pakkuma rohkem, kui on õige.
Ma ei pea kiirustama, sest loomine toimub niikuinii.Piisab hingamisest.
Piisab kohalolust.
Piisab teadmisest, et kõik me oleme väärtuslikud –
ja kui mina hoian oma rahu, loob elu koos minuga. 🌿 -
Puhkus
Ja siis täna on see päev.
Päev, kus ma ise soovisin teha leiba armsatele inimestele.
Ühte neist polnud ma näinud väga kaua – viimati ligi kümme aastat tagasi.Ja ometi juhtus midagi, mida pole seitsme aasta jooksul varem juhtunud.
Ma ei teagi miks, aga panin ahju millalgi kinni…
ja leib ei saanudki valmis.Pidin loobuma heast plaanist.
Pidin tunnistama.Tunnistama, et kolmele lapsele vanemaks olemine –
kellest üks on beebi,
kellel tagumised hambad järjest tulevad,
ja kes on viimastel öödel otsustanud,
et lisaks 20–40-minutilistele ärkamistele
on väga huvitav olla öösel ka paar tundi täiesti ärkvel –
on rohkem, kui üks keha ja närvisüsteem alati kanda jaksab.Pidin alistuma.
Mitte nõrkuses, vaid aususes.
Tunnistama, et mu jõul on piir.
Ja et puhkus ei ole luksus, vaid vajadus.Teoorias arvan ju, et ma puhkan.
Reaalsuses…
phhhh.
Tõenäoliselt mitte nii palju, kui vaja oleks.Täna tegin aga iseendaga kokkuleppe.
Ma kirjutan lugusid vaid beebi uneajal.
Mitte õhtul.
Õhtul panen kõik seadmed kõrvale.
Ja lihtsalt puhkan.Ilma tõestamata.
Ilma “veel natuke”.
Lihtsalt olles.Võib ka meeldida
Ahjusupp
-
Rahunemine
On huvitav, kuidas pöördepunkt ei tule pingutades,
vaid siis, kui oled päriselt väsinud.
Mitte alla andnud,
vaid ära elanud.Kui ei rutta enam,
ei suru ega püüa kõike korraga paika panna,
siis hakkab midagi vaikselt joonduma.
Nagu elu võtaks sammu ettepoole
just sel hetkel, kui sina astud sammu tagasi.Tekib teadlikkus,
et kõik ongi täiuslik just nii, nagu on.
Mitte seepärast, et kõik oleks valmis,
vaid seepärast, et vastupanu kaob.Ma ei pea rohkem tegema,
kui on aus.
Ma ei pea rohkem olema,
kui ma olen.
Ma ei pea teistelt rohkem nõudma,
kui nad praegu suudavad.Ja kummalisel kombel,
just siis hakkab kõik, mis peab tulema,
tulema ise.
Ilma sunduseta.
Ilma tõestamiseta.See ei ole loobumine elust.
See on elu lubamine.
Ja sellest kohast vaadates
ei ole enam kiiret ega puudujääki –
on vaid kohalolu,
mis kannab. -
Kohanemine Eluga
On teekondi, mis ei vaja enam mõistmist.
Need vajavad kohalolu.Pärast pikka aega, kus hoidsid, kohanesid ja olid valvel,
jõuab inimene kohta, kus ta õpib vastu võtma.
Ilma hirmuta.
Ilma vastupanuta.
Ilma kahtluseta.See ei tähenda, et elu oleks alati kerge.
See tähendab, et rahu ei kao ka siis, kui kõik pole täiuslik. -
Elu
Elu üllatab tihti just siis, kui me loobume pingest.
Mitte seepärast, et annaksime alla,
vaid seepärast, et laseme lahti surveenergiast.See ei tähenda, et kõik peaks meil kohe õnnestuma.
See tähendab, et me oleme teadlikud ja õpime.
Ja see ongi elu kogemise eesmärk.Kui me kogu aeg suuname, surume ja püüame kontrollida,
siis ei usalda me elu
ning võtame endalt võimaluse kogeda elu kingitusi.
See ei ole vale tee –
aga see on raskem tee.Kui tekib arusaamine,
tekib ka ruum.
Ruum, kus elu saab liikuma hakata ilma sunduseta.Me võime hoida rooli,
aga mitte sikutada teed enda alla.
Usaldus ei tähenda passiivsust –
see tähendab avatud kohalolu.Elu ei ole midagi, mida tuleb välja teenida.
Elu on midagi, mida me oleme kutsutud
vastu võtma ja kogema.Ja just siis,
kui me lubame endal õppida, eksida ja kasvada,
juhtuvad need vaiksed, ootamatud, õiged asjad. ✨