juuli 20

Ratastoolist jooksjaks

Alles hiljuti kandsin endas rahutust – seedimise raskust, küüneseene märkust, tunnet, et aeg on midagi puhastada ja muuta. Kuid mida rohkem püüdsin end distsiplineerida, seda enam tahtis mu keha vastu mässata: maiustused tõmbasid, isu kasvas, nagu oleks minus pesitsemas miski, mis ei soovinud lahkuda.

Siis ühel hetkel lasin lahti.
Mõtlesin: Ma ei pea võitlema. Ma ei pea pingutama ega sundima.
Võin usaldada – oma keha, oma loomulikku tarkust.

Sellest hetkest hakkas kõik pehmenema.
Hakkasin liikuma, leebelt ja kergusega. Peaaegu iga päev astusin oma Maaringule – mitte kaugele ega kiiresti, vaid just nii, nagu keha kutsus: üks ring, 700 meetrit. Ja siis teine.

See Maaring, mida mööda ma jooksen, on eriline: minu mehe loodud rada murutraktoriga, armastuse ja hoolimisega rajatud kodu keskele. See kulgeb heina ümber, nagu loomulik piir looduslikkuse ja kodu vahel. Ringi sees kasvab metsikult taimestik – lilled, rohud ja elujõud, mis rõõmustavad mu silma iga sammu ajal. Seal kasvavad ka puud, mille mees on ise istutanud ja hellusega poputanud, justkui sümbolid hoolimisest ja meile omase maa hoidmisest.

Täna on sellest saanud peaaegu igapäevane rõõm – hommikul ja õhtul.
Kui ma mõtlen tagasi… veel mõned aastad tagasi olid mu vaagnavalud nii suured, et olin ratastooli äärel. Kuid need kogemused olid õpetajad: õpetasid mind nägema, kuulama, märkama, armastama.

Täna ma jooksen.
Ja joostes ei aja ma taga kilomeetreid ega rekordeid – ma lihtsalt olen liikumises. Ma ei tea, mida homne toob, aga täna tunnen rõõmu: keha liigub, hingamine tantsib, vabadus elab minus.

Olen õppinud, et elu ei pea olema surve ega pingutus.
Kui ma ei suru ega sunni, siis loomulik rütm leiab ise tee: keha sööb täpselt nii palju, kui ta vajab, ka küpsetades pole mul vajadust süüa rohkem kui üks väike tükk – sest pole enam sisemist tühjust, mis tahaks täitmist.

Hetkes olemine on kõige alus.
Nii loovad hetked ise – märkamatult, kergusega, rõõmuga.
Ja juba järgmisel hetkel jooksen jälle.

Täna ma jooksen.
Olen vaba ja usaldan.
Jooksen oma Maaringul – sellel rajal, mille on loonud minu armastav mees, ümber metsiku looduse ja istutatud puude. See on minu rada, minu kodu keskel, elu südamikus.

Olen siin ja nüüd.

juuli 19

Taipamine sooja õhtu valguses

Ühel vaikselt päikeselisel, soojal suveõhtul, kui päev oli veel kuldselt mahe ja maailm hingas aeglaselt, ootas naine oma hetke — seda väikest aega, mil ta sai minna jooksma, tuult ja ruumi nautima. Seni jalutas ta vaikselt aias. Tema sammud olid rahulikud ja ta sõrmed liikusid õrnalt marjapõõsaste vahel — siit üks punane sõstar, sealt üks magus maasikas.

Tema kõrval oli veel keegi — tema enda tingimusteta armastus. Mitte keegi väline, mitte keegi, kes midagi nõuaks, vaid tema sisemine tundmine, kohalolu, mis oli muutunud nii loomulikuks, et see kõndis temaga koos.

Noppides marju, ta lihtsalt tundis: kõik on hästi. Marjade maitse oli nagu elu ise — lihtne, vahetu, magus.

Ja siis, just sellel õhtul, seal aias, tuli see taipamine:

“Armastus ei ole miski, mida ma pean kelleltki saama. See pole midagi, mis sõltub teistest. See on siin — minu sees, minu kätes, minu hingetõmbes, minu vaikuses. See voolab minus ja läbi minu igal sammul.”

Hetkeks ta peatus. Ta vaatas ümber: marjad tema peopesal, päikesevalgus põõsaste lehtedel, soe tuul ta näol. Kõik see oli armastus.

Ja siis tuli teine tunne…
Hirm.
Väike, vaikne, kuid tuntav:
“Mis siis, kui see kaob? Kui see tunne libiseb minust eemale? Kui elu võtab selle ära?”

Aga seekord ta ei tahtnud hirmule kohta pakkuda ega teda enda kõrvale istuma kutsuda. Ta lihtsalt jäi rahulikuks ja ütles õrnalt, iseenda sees:

“Hirm, ma mõistan sind.
Ma tean, et sa tuled, sest see, mida tunnen, on minu jaoks nii kallis.
Aga tea — kõik on hästi.
Armastus minu sees on tugev ja puhas.
Sa võid puhata ja usaldada elu ja mind.
Mina kannan meid mõlemaid.”

Selle peale rahunes hirm, hajus nagu õrn udu hommikuvalguses. Naine tundis, kuidas armastus tema sees jäi alles — veelgi sügavamalt, veelgi kindlamalt.

Sooja õhtu valguses naeratas ta vaikselt. Ta teadis:
Armastus on temaga alati, sest ta ise on see armastus.

juuli 19

Kristi “Pilveõhulised kuldse maitsega õuna-pähkli saiakesed”

Pärmitaigen:

500 g nisujahu (vajadusel lisa veel)

25 g presspärmi (pool kuubikut)

250 ml leiget piima või piima ja vee segu

50 g sulatatud võid

2–3 sl suhkrut

Näpuotsaga soola

1 tl kuldse piima vürtsisegu (kurkum, kaneel, ingver, kardemon jne)

Täidis:

2 suurt õuna, riivitult

100–150 g kreeka pähkleid (hakitud või tükeldatud)

50 g pehmet võid

3–4 sl suhkrut (maitse järgi)

1 tl kaneeli

1 tl kuldse piima vürtsisegu (soovi korral)

Vajadusel 1–2 sl riivsaia (kui täidis tundub liiga vedel)

Määrimiseks:

1 muna, lahtiklopitud

📝 Valmistamine:

1️⃣ Taigen:

Murenda presspärm vähese suhkruga leige piima sisse ja lase käärima minna (~5–10 min).

Lisa sulatatud või, ülejäänud suhkur, sool ja kuldse piima vürtsisegu.

Sõtku jahu osade kaupa juurde, kuni saad pehme ja elastse taigna, mis tuleb käte ja kausi küljest lahti.

Kata rätikuga ja lase soojas kohas kerkida umbes 45–60 minutit, kuni vähemalt kahekordistub.

2️⃣ Täidis:

Sega riivitud õunad, kreeka pähklid, pehme või, suhkur, kaneel ja kuldse piima vürtsisegu.

Kui segu tundub liiga mahlane, lisa veidi riivsaia.

3️⃣ Vormimine:

Rulli kerkinud taigen jahusel laual umbes 0,5 cm paksuseks ristkülikuks.

Määri täidis ühtlaselt peale.

Keera taigen rulli ja lõika ~4 cm paksusteks viiludeks või vormi meelepäraseks.

Tõsta ahjuplaadile, lase veel kerkida 20 minutit.

4️⃣ Määrimine:

Määri munaga enne ahju panemist.

5️⃣ Küpsetamine:

Küpseta 180–200°C juures 20–25 minutit, kuni kuldpruunid ja läbi küpsenud.

✨ Maitsetäiendus:
Tagantjärele tarkus: ka rabarber või vaarikad sobiksid sellesse täidisesse suurepäraselt, andes hapuka noodi juurde.

juuli 19

Minu vaagna lugu

Ma istun vaikselt, silmad kinni.
Hingan sügavalt ja luban tähelepanul vajuda sügavale oma vaagnasse — sinna, kus minu keha eluenergia on kõige elusam ja ausam.
Kuulan… ja vaagen hakkab rääkima:

Vaagen ütleb:
Tere, mu arm. Mina olen sinu hoidja.
Ma olen kandnud rõõmu ja valu, armastust ja hirmu, kirge ja vaikusehetki.
Kõiki neid lugusid, mis on sind kujundanud.
Aga nüüd ma põlen — põlen selleks, et vabaneda.
Kas sa kuulad mind?

Ma vastan:
„Jah, ma kuulan. Ma tunnen sind, sinu soojust, elusat energiat.
Ma tean, et siin on kogemused, mis mind enam ei toeta, aga mis on mind lihvinud selleks, kes olen.
Ma tänan neid. Ma tänan sind, mu vaagen.“

Vaagen küsib:
Kas sa oled valmis laskma lahti, mis sind enam ei toeta?

Kas sa julged tänada neid lugusid, mis on sind siiani hoidnud, aga võivad nüüd lahkuda?

Kas sa lubad oma loovusel jälle vabalt voolata?
Kas sa tunned end minu sees turvaliselt?
Kuidas ma saan sind toetada, et sa saaksid olla täielikult sina ise?

Siis vaagen sosistab ühe armsa saladuse:
Ja kui sa tunned, et tahad liikuda — tantsida — siis tea, et see tuleb minult.
See on minu keel.
Kui ma ütlen: „Liiguta ja vabasta mind pehmelt“, siis palun… luba.
Tantsi nii, nagu ainult sina oskad.
Vabasta mind liikumise kaudu, mis viib minust välja selle, mis on liiga kaua seisnud.
Liikumine on minu rõõm ja sinu vabadus.

Ja ta lisab muigega:
Mu puusad ei valeta…
My hips don’t lie.

See on tema viis meelde tuletada, et keha räägib alati tõtt, isegi kui mõistus vaikib.
Kui mu puusad liiguvad, siis liigub ka minu tõde — see, kes ma päriselt olen.

Mina istun ja kuulan.
Tunnen, kuidas vastused pole ainult sõnad — need on tunded, pisarad, värinad, soe voog mu puusades.
Kõik tahab välja: need lood, mis on kaua peidus olnud.
Need pole enam koorem, vaid kingitus.
Need lubavad mul olla tänulik ja vaba.

Ma hingan sügavalt.
Asetan käed hellalt oma puusadele, kõhule — oma templile.
Ma ütlen oma vaagnale:
„Jah. Olen valmis. Aitäh.
Las kõik see, mis mind enam ei teeni, lahkub armastusega.
Las kõik see, mis tahab sündida, olla oodatud.
Ma liigun, kui sa kutsud — ja mu puusad ei valeta.“

Päeviku küsimused enda jaoks:

🌿 Mis on see, mida ma täna oma vaagnas hoian?
🌿 Mis tahab väljuda?
🌿 Mida tahan nüüd teadlikult sinna asetada — mis tundega soovin edasi minna?
🌿 Milline lugu tahab minus sündida?
🌿 Kas ma luban endal tantsida ja vabastada, kui vaagen seda küsib?

See on minu vaagna lugu — minu keha ja hinge dialoog.
Kui mu vaagen ütleb „liigu“, siis ma liigun.
Kui ta ütleb „kuula“, siis ma kuulan.
Sest mu puusad ei valeta — nad räägivad alati ausalt.

Ma olen siin, kohal.
Tänuga ja aususega.

juuli 19

🌿 Kui peegel näitab sügavamale 🌿

Elus liigub inimene, kellele meeldib vahel olla omaette. Tema “koopaks” on tema vaikne ruum — koht, kus ta tunneb end kõige rohkem iseendana. Ta kuulab elu aeglast rütmi, naudib lihtsust ja vähesust. Ta käib välja siis, kui soovib, mitte selleks, et teiste ootustele vastata.Aga elu ja inimesed tema ümber annavad nõuandeid, arvamusi ja ootusi:”Sa peaksid rohkem tegema.””Sa peaksid elama teisiti.””Sa peaksid muutuma.”Sageli ta lihtsalt kuulab või noogutab — tänutundest või selleks, et mitte tekitada pinget. Aga kuskil sees kasvab teadmine:✨ „See ei ole päris see, mida ma vajan. See pole minu tee.“Mõne aja pärast ilmub veel sügavam taipamine:💡 „Kuidas saavad teised teada, mida ma päriselt vajan ja tahan, kui ma ise seda ei väljenda?Ma olen kartnud öelda „ei“ ja kartnud tagajärgi — mitte sellepärast, et ei teaks, mida vajan, vaid sest mu enda ebakindlus on vaikinud minu eest.“Ta hakkab aru saama, et piiride seadmine ei pea olema vali ega konfliktne. See võib olla leebe, rahulik ja tänulik:👉 „Mul on praegu hästi nii nagu on.“Ta mõistab ka veel midagi sügavamat:👉 Igal inimesel on oma viis toime tulla enda ebakindlusega.Mõni väljendab seda nõuannetes, ootustes või soovis teisi muuta; teised kontrolli või „korra“ kaudu, sest nad tunnevad end sisimas ebakindlalt. See ei tähenda alati, et nad ei armasta või ei hooli — see on nende viis end turvaliselt tunda.Samas märgib ta endas:👉 „Minu enda ebakindlus on hoopis selles, et ma ei väljenda enda piire leebelt ja selgelt.See on minu vari — minu vana lugu, mis tahab nüüd nähtavaks saada ja terveneda.“Ja ta näeb veel üht elu mustrit:💔 **Kui me ei suuda pidada dialoogi, hakkame reageerima. Ego astub ette.Tülid ja arusaamatused saavad alguse just sellest:hirmust olla haavatav,ootusest, et teine mõistaks ilma, et me ise väljendaksime,valust, mida me ei sõnasta.**Aga nüüd ta valib:🌿 „Ma ei pea reageerima. Ma võin märgata, kui ego tuleb.Ma võin jääda rahulikuks ja väljendada ennast, kui aeg on küps.Piisab, kui ma olen aus, leebe ja enda sees kohal.“Ja nii ta elabki:mitte tõrjudes, vaid hoides iseenda ruumi väärikalt ja õrnalt;mitte ootuses, et teised teda mõistaksid, vaid mõistes iseennast;mitte hirmust reageerides, vaid teades, et iga hetk on uus võimalus rahulikuks dialoogiks — kui teised on valmis või ka siis, kui nad seda pole.✨ Elu ise räägib oma lugu ja tema ülesanne on seda kuulata — ja samal ajal kuulata oma südame tõde.

juuli 18

Piiridega tingimusteta armastus

✨ On aegu elus, kus märkame, et meie sees on midagi, mida oleme kaua varjanud või eitanud. Midagi, mis on meie loo osa, aga tundub raske, valus või häbiväärne — justkui tahaks seda ära lõigata, peita pilgu eest.

Kuni ühel hetkel taipame: see kõik on siin maailmas. Kõik lood, kõik inimesed, kõik minevikud — ja neil on oma koht. Miski pole olnud asjata.

Aga see ei tähenda, et peame kõigega samastuma. See ei tähenda, et peame kandma endas valusid, mida teised ei suutnud lahendada.

Ja siis tuleb uus arusaamine:
💫 Mina valin oma tee. Mina valin, millist elu ma loon. Mina kehtestan oma piirid — selged, ausad, pehmed piirid — ja seal sees on minu koht, minu rahu.

Samas — ma ei pea eitama, peitma ega varjama seda, kust tulen. Ma võin tunnistada kõike ja siiski valida oma. Ma võin armastada tingimusteta ja samas mitte suhelda või siduda end inimestega, kes minu teel kaasa ei käi. Ma võin olla leebe, avatud ja samas kindel. Armastus ei nõua, et ma loobuksin oma piiridest. Armastus tähendabki vahel vaikust, austust ja seda, et ma ei anna oma energiat sinna, kuhu see ei kuulu.

See on omaksvõtmise lugu. Lugu, kus piirid ja armastus saavad koos eksisteerida. Kõik on siin maailmas, kõik on omal kohal. Ja mina olen ka — oma kohas, rahus, oma teel.

juuli 18

Sõbrad kärbseseen ja varemerohi liigeste -ning närvivalu heaks

🍄🌿 Minu lugu: metsast korjan, teile loon

Ma ootan veel oma käbseseent metsast. Kui mets toob need mulle teele, siis hakkan looma nende jaoks, kes vajavad.
Mõni teab kohe, et vajab, ja mõni veel ei tea, aga mina teen teile niikuinii. See on väike tänu loodusele ja kingitus neile, kelle keha otsib leevendust ja rahu.

Kui käbseseen saabub, loon ma erilise kärbseseene ja varemerohu ühissalvi — vana tarkuse järgi, leebelt, aga väega. Selle salvi mõte on toetada pinges ja valutavaid kohti, aidata nii liigese- kui närvivalu korral, lasta kehal pehmeneda ja hingel rahuneda.

🍄 Kärbseseen — vägi metsast

Kärbseseen, see kaunis punane täppidega kübar, on legendaarne väeloom. Ta ei ole toiduseen ega kergekäeliselt pruugitav, aga oskajate käes on tal koht välispidises hoolduses.

Kärbseseene kasutamise võimalused:

Kärbseseene tinktuur välispidiseks kasutuseks:
Tükeldatud värsked kärbseseene kübarad pannakse viina või 40–50% piirituse sisse. Seisab 2–4 nädalat, raputad iga päev, võid korraks kaane lahti vahepeal keerata ja tagasi kinni kohe, hoiad pimedas ja jahedas. Kasutatakse valulike kohtade määrimiseks.

Kärbseseene õli (külmtõmmis):
Kärbseseene viilud pannakse nt viinamarjaseemneõlisse või oliiviõlisse ja tõmbavad külmalt 2–3 nädalat. Jälle raputa iga päev ja võid veidi kaant avada, hoia pimedas ja jahedas. Leevendab närvivalu ja sügavaid lihaspingeid välispidisel kasutamisel.

Kärbseseene salv:
Kärbseseene õli sulatatakse kokku mesilasvahaga ja saab mugava salvi liigese- ja lihasevalude toetamiseks.

🌿 Varemerohi — taastumise taim

Varemerohu juur on kuulus “luumurdude rohuna” — toetab kudede taastumist ja leevendab põletikku.

Varemerohu retseptid:

Varemerohu juure salv:
Juured hauduvad nt oliiviõlis/ viinamarjaseemneõlis soojal veevannil umbes 4-5 tundi, seejärel kurnatakse, lisatakse mesilasvaha, võib lisada ka kookosrasva, sheavõid ja salvestatakse purki. Sobib sinikate, nikastuste ja liigesevaevuste korral.

Varemerohu tinktuur:
Tükeldatud juured tõmbavad 40% viinas 2–4 nädalat. Hoia jahedas ja pimedas, loksuta iga päev. Kasutatakse välispidiseks kompressiks.

🍄🌿 ⭐ Kui käbseseen saabub, siis loon spetsiaalse ühissalvi, varemerohujuur maas juba ootab…

Kärbseseene ja varemerohu ühissalv (Källomäe perenaise inspiratsioonist ja õpetusest sündinud)

Koostis:

100 g värskeid kärbseseene kübaraid

100 g värsket varemerohu juurt (puhastatud ja peenestatud)

200 ml külmpress viinamarjaseemneõli

30 g mesilasvaha

Lisan veel mõned ained oma retsepti järgi, kuid need jäägu praegu minu teada. Kui soovid salvi ise keeta, siis Sinu jaoks on olemas kõik vajalik.

Valmistamine: 1️⃣ Kärbseseen ja varemerohu juur segatakse ja asetatakse õlisse tõmbama (külmalt 2 nädalat või soojalt veevannil 4-5 tundi, esialgu varemerohu juur ja paari tunni pärast laia kärbseseen).
2️⃣ Kurnatakse läbi peene sõela või marli.
3️⃣ Lisatakse sulatatud mesilasvaha, segatakse ühtlaseks ja valatakse purki.

Kasutamine: ainult välispidiselt valulike liigeste, lihaste ja närvivalude korral. Ei sobi katkisele nahale ega pikaajaliseks pidevaks kasutuseks. Hoia jahedas ja armastusega.

💛 See on minu kavatsus:
🌿 Ootan oma käbseseent, et luua see salv neile, kes vajavad — mõni teab, mõni veel ei tea, aga teen teile niikuinii.

juuli 18

Seenepasteet

See pasteet sündis justkui tühjast külmikust ja ühe soolaseenepurgi pilgust, mis meenutas kunagist sünnipäeva, kus sain maitsta erakordselt head seenepasteeti. Retsept on kantud väikestest hoolivatest kätest — seened kingitud kalli sõbranna Janika ema poolt, muna keetis mees, ürdid tulid oma aiast. Lihtne, imeline.

📝 Koostisosad

🥄 200-300 g Janika ema kingitud soolaseeni (leotatud öö läbi)

🧅 1 keskmine valge mugulsibul

🥚 1 keedetud muna

🧈 Veidi võid või õli praadimiseks

🍶 Paar lusikatäit hapukoort

🌿 Värsket peterselli ja tilli otse aiast

🧂 Näpuotsaga soola, suhkrut, musta pipart

👩‍🍳 Valmistamine

1️⃣ Leota soolaseeni üle öö, et need liigsest soolasusest vabaneksid.
2️⃣ Keeda muna valmis — aitäh mehele, kes selle sammu rõõmuga ära tegi!
3️⃣ Haki sibul ja prae see pannil klaasjaks, et see muutuks magusaks ja pehmeks.
4️⃣ Lisa pannile seened ning prae neid koos sibulaga läbi, kuni lõhnad sulanduvad ja kõik on kaunilt kuldne.
5️⃣ Tõsta segu kaussi, kus ootab juba keedetud muna.
6️⃣ Lisa hapukoor, natuke soola, näpuotsaga suhkrut, musta pipart ja hakitud värsket peterselli ning tilli.
7️⃣ Mikserda kõik ühtlaseks ja kreemjaks pasteediks.

💚 Serveeri rukkileival või sepikul, kaunista maitserohelisega.
🌱 Ideaalne nautimiseks aeglases hommikus koos kallite inimestega.

juuli 17

🌿 Lugu: “Südamega valmistatud kodu”

Ühel tavalisel, ent eriliselt soojal hetkel vaatas minu seitsmeaastane poeg mulle otsa ja ütles:”Tead, emme, kui hea ja eriline elu meil on?”Ma küsisin:”Miks sa nii arvad?”Ta vastas, oma väikese südame tarkuses:”Emme, sa teed ise leiba, hapendad toitu, idandad, teed ravisalve. Sinu teelehe salv tegi mu jalad nii kiiresti terveks — ma küll ei näinud kohe haava paranemist, aga tundsin, kuidas mu jalg sai terveks, kui seda peale määrisid. Sa teed ka poeasjadest toitu, aga see, et sa oma südamega ise valmistad nii palju asju, kui beebi ja kõikide asjade kõrvalt saad… see teebki õnnelikuks ja elu päriselt toredaks.”Ta jäi hetkeks tasa, siis ütles veel vaikselt:”Aitäh, emme.”Sel hetkel oli kõik justkui kinnitus: õnn ei peitu mitte ainult selles, mida me teeme, vaid selles, kuidas ja miks me seda teeme — südamega, hoolides, luues kodu, kus ravivad nii leib, salv kui ka armastus ise.

juuli 15

Hapendus

HAPENDUS

Milleks hapendada?

Hapendamine on iidne ja loomulik viis toidu säilitamiseks, mis muudab köögiviljad paremini seeditavaks, rikastab neid kasulike piimhappebakteritega ja tõstab toidu vitamiinisisaldust, eriti C-vitamiini. Hapendatud köögiviljad toetavad soolestiku mikrobioomi, tugevdavad immuunsust ja võivad aidata kaasa üldisele heaolule ja tasakaalule. Peale selle on hapendatud toit lihtsalt maitsev — elu oma loomulikus elavuses.

Vaja läheb:

Suur klaas- või savikauss (väldi metallnõusid, sest happeline keskkond võib metalliga reageerida)

Sool (soovitavalt looduslik meresool või kivisool ilma lisaaineteta)

Umbes 2–3 liitrit keedetud ja maha jahutatud vett (käesooja)

Köögiviljad — sobib klassikaline kapsas, aga ka porgand, peet, nuikapsas, suvikõrvits, kabatšokk, baklažaan või mis iganes loovus välja mõtleb

Küüslauk (lisab maitset ja loomulikku antibakteriaalset tuge)

Ingver (värskendab ja soojendab maitsepaletti)

Kuidas teha:

  1. Köögiviljade ettevalmistus:
    Haki köögiviljad meelepärasteks tükkideks — suurust ja valikut saad vabalt valida vastavalt soovile ja tunnetusele.
    Lisa tükeldatud küüslauk ja ingver — need rikastavad maitset ja annavad lisatoetust soolestikule.
  2. Soolvee tegemine:
    Lahusta sool käesoojas vees — nii, et vedelik oleks meeldivalt soolane, aga mitte liiga kange.
    Maitsmine on siin parim mõõdupuu.
  3. Hapendamine:
    Tõsta köögiviljad suurde kaussi ja vala peale soolvesi, nii et need oleksid kergelt kaetud.
    Kata kauss sobiva kaane või taldrikuga ja aseta peale raskus (näiteks veega täidetud purgid), et köögiviljad jääksid täielikult vedeliku alla.
    Kui vedelik tõuseb ääreni või veidi üle ääre, on see märk õigesti toimuvast protsessist.
  4. Käärimine:
    Jäta anum soojemasse või päikeselisse kohta 3–5 päevaks, sõltuvalt ruumi temperatuurist ja soovitud hapususe astmest.
    Kontrolli ja maitse iga päev — hapendamise protsess on elus ja pidevas muutumises. Kui maitse tundub sobiv, liiguta valmis hapendus purkidesse ja hoia külmikus.
  5. Säilitamine:
    Hapendatud köögiviljad säilivad külmikus 1–2 kuud, sageli isegi kauem, kui hoida neid vedeliku all. Hapendatud leem ise on väärtuslik — joo seda soovi korral toniseeriva joogina.

Veel mõned väikesed nipid ja teadmised hapendajale:

Kui soovid hapendust veelgi elavamaks muuta, võid lisada veidi eelmisest hapendusest pärit vedelikku — see töötab “stardina”.

Hapendamiseks ei pea kasutama ainult traditsioonilisi köögivilju — võid proovida ka redisit, lillkapsast, rooskapsast või isegi õhukesi viile õunast (väikese lisa magususe jaoks).

Hapendamise ajal võib pinnale tekkida õrn valge “loor” (Kahmyeast) — see ei ole ohtlik, lihtsalt eemalda see lusikaga enne söömist.

Lisa maitseks ka vürtse: näiteks tilliõisikuid, loorberilehte või väheseid vürtsterasid (nt koriander, köömen) — kõik lisavad iseloomu ja loovad uusi maitseid.

✨ Hapendamine on loomulik, lihtne ja loominguline — igal korral võid katsetada uute köögiviljade ja maitsetega. Oluline on rõõmuga tegemine ja enda maitse järgi kujundamine. Nii valmib parim hapendus, mis rõõmustab nii keha kui meelt.