On tunne, et ma pean jagama. Mu süda ütleb seda nii selgelt: “Jaga seda, mis sinus on.”

Aga kohe astub vahele mõistus. Ta ütleb: “Kas see ikka meeldib teistele? Kas nad üldse saavad aru? Äkki nad naeravad su üle. Või peavad sind narriks.”

Ja siis, justkui vaiksest ja sügavamast kohast, tuleb veel üks hääl — see on minu hing, ma usun. Ta ütleb lihtsalt ja kindlalt: “Tee seda, mida õigeks pead. Jaga. Jaga, sest see on sinu tee.”

Ma mõistan, et kui ma jagan, siis tekitab see teistes tundeid. Mõni võib naerda, mõni võib nutta. Mõni võib vihastada, mõni armastada. Aga lõpuks ei ole need tunded minu kanda. See, mida keegi teine tunneb, kuulub temale.

Kui miski kedagi ärritab, siis on see tema peegel. Nii nagu mina saan oma peeglitest õppida — kui keegi või miski minus mingi tunde üles toob, on see võimalus endale vaadata. See ei tee teise tunnet või tegu õigeks või valeks, vaid näitab mulle mind ennast.

Ma hakkan aru saama, et tunne — olgu see “hea” või “halb” — on lihtsalt tunne. Positiivne tundub küll meeldivam, aga oluline on lubada kõigil tunnetel tulla ja minna. Ja samal ajal käia oma rada edasi.

Ma ei taha lasta hirmul mind takistada. Mitte hirmul, mida teised arvavad, ega hirmul homse ees. Sest kui ma hakkan kartma, mis tuleb homme, siis ma ei ela täna. Aga just täna ongi see hetk, kus ma saan iseenda ja oma teekonna vastu armastav olla.

Leebe. Pehme. Lubav. Mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes.

Ja võtta vastutus: ainult enda eest. Mitte selle eest, mis teistel üles tuleb.

Nii ma siis olen — ja jagan, mida pean õigeks jagada. Las elu kulgeda nii nagu ta kulgeb.

“Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium”

Vahel piisab lihtsalt sellest, et kirjutad endale või kellelegi teisele välja kõige sügavamad tunded. Näiteks nii:

“Ma kardan. Ma olen süüdi.”

Ja siis märkad midagi olulist: 💛 Kui julged öelda endale ausalt ja ilma hinnanguta, kus sa oled, siis juba see muudab midagi.
💛 Kui võtad selle vastu — hirmu, süü, ebakindluse — ilma võitlemata, siis see ei pea enam sind juhtima.
💛 Sa ei pea enam “ära tegema”, “parandama” ega “ära kaduma laskma”, vaid lihtsalt olema kohal sellega, mis sinus on.

👉 “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium.”
See tähendab: kui sa lõpetad sisemise võitluse ja võtad vastu isegi oma kõige raskemad tunded, siis hakkab kogu sinu elu — see, mida sa koged ja kuidas sa maailma tajud — vaikselt ja loomulikult muutuma.

Mitte jõu ega pingutuse läbi, vaid kohalolu ja aususe läbi.

✨ See ongi vabaduse algus:
Kui võtad omaks, kus oled, siis vabaneb energia, mis muidu oli seotud eituse ja vastupanuga. Ja see energia saab hakata looma uut — sinu elu enda tõe järgi

Miks ma hakkasin vaatama elu loomulikuma ja looduse poole? Lapsena ja noorena olin sageli haige — tundus, et angiin ja muud tervisemured ei jätnud mind rahule. Isegi pärast mandlite eemaldamist liikus raskus lihtsalt järgmisesse kohta. Samal ajal olin tihti kurvameelne, tundlik ja kartlik, hoidusin alateadlikult ka alternatiivmaailmast, sest see tundus võõras ja hirmutav.Ühel hetkel aga muutus kõik: üks kolleeg jagas oma kogemust ja ma otsustasin, hoolimata hirmust, anda võimaluse ravitsejale. Alguses tundus temagi hirmutav, kuid ma käisin tema juures piisavalt, et ühel hetkel taipasin — tervisemured, mis olid mind aastaid piinanud, olid kadunud. Lisaks aitas ta mul näha ka minu nõrgemaid kohti ja andis soovitusi, kuidas end hoida. Mõnda aega ma küll unustasin need nõuanded, kuid kui uued tervisehädad ilmusid, meenusid need taas — ja nende toel sain ka neist jagu.Sealt algaski tee iseenda usaldamise ja loomuliku elu poole. Olen õppinud jälgima oma keha ja emotsioone, lubama endal tunda kõike, mis tuleb, ja mitte enam piitsutama end, kui miski ei lähe nii nagu “peaks”. Varem sundisin end sageli selleks, et kellelegi mitte pettumust valmistada või sest arvasin, et nii lihtsalt peab.Täna on mu ellu tulnud palju inspireerivaid inimesi, lugemisi, koolitusi ja sügav sisekaemus. Ma ei ole enam see inimene, kes olin eile — ja veel vähem see, kes olin kümme aastat tagasi. Või nagu Maatrixi teooria ütleb: on vaid praegu, ja iga hetk muudab mu “praegust”. See ongi vägev.Ma ei tea, kuhu teel olen, aga tunnen, et enam ei jaksa end tagasi hoida ega lasta hirmudel takistada. Elu on mind viimastel aastatel õpetanud, et on vaid praegu — ja ma ei tea, millal see praegu otsa saab. Kahju oleks, kui hirmud takistaksid mul elada või midagi olulist teha.Seega ma teen, nagu tunnen. Usaldan. Ja lasen end elul kanda.Aitäh, elu!

Vahel on kõik hästi.
Päevad voolavad rahus,
hing on avatud ja tasakaalus,
elu tundub heaks sõbraks saanud.
Tunnen end tugevana, arenenuna,
justkui oleksin mäetipus ja näen kaugele.

Ja siis…
tuleb mingi muutus.
Midagi väikest või suurt,
mis kisub harjumuspärasest rütmist välja.
Midagi, mis kriibib, torkab,
tekitab ebamugavust, segadust.
Korraks kõik paiskub segi.

Ja ma mõtlen:
„Olin ju kasvanud,
arvasin, et see koht minus on juba tervenenud.
Et olen tugev, küps, rahus…”

Aga ei.
Pean endale ausalt silma vaatama.
Seal on veel nurgataguseid minus,
kus kasv ootab,
kus haavad tahavad tähelepanu,
kus ego sosistab, et “see ei ole õiglane”,
ja süda ütleb: “vaata sügavamale”.

Sellel hetkel on valik:
peita ja võidelda —
või tunnistada ja vastu võtta.
Kui peidan, jääb õppimine tulemata.
Kui võitlen, jääb kasvamine pooleli.
Aga kui ütlen:
„Jah, see on minus veel”
ja luban sel olla —
siis avaneb uks.

Ja juba ongi rahu tagasi.
Ei pea kõike lahendama korraga,
aga fookus on selgem,
samm saab teadlikumaks,
pühendumus sügavamaks.

Elu on lainetus.
Ja me ei peagi kõike korraga teadma ega oskama.
Aga kui iga kord, kui ebamugavus tuleb,
me võtame seda kui kutset kasvada,
siis pole me enam lihtsalt ohvrid –
me oleme kaasteelised omaenda arenguloos.

Ja olgem ausad —
kas me üldse õpiks nii sügavalt,
kui kõik oleks pidevalt lihtne ja pehme?
Tõenäoliselt mitte.
Sest inimene on loomult
mitte laisk —
vaid tark energiasäästja.
Me vajame kutset, et sügavikesse minna.

Aga igas sügavikus on kingitus.
Ja igas kingituses uus mina,
kes on veidi vabama,
veidi tervema südamega.