• Milline ma olla soovin?

    Iga päev seisan hetkede ees, kus saan valida – kuidas vastata, kuidas end väljendada, milline inimene ma soovin selles olukorras olla. Mõni valik viib lähedasemaks, teine loob kaugust.

    Ma olen märganud, et suhtlemisviise on erinevaid ja sageli on minus endas neid kõiki – sõltuvalt olukorrast, meeleolust või mineviku kogemustest. Oluline on neid märgata ja aktsepteerida, kus ma parasjagu olen, ning sealt samm-sammult liikuda selgema ja rahulikuma eneseväljenduse poole.

    Passiivne suhtlemine – kui ma ei ütle, mida vajan, ja pigem vaikin, isegi siis, kui hinges on valu või pahameel.
    🔸 Minu samm: harjutan ütlema väikseid asju rahulikult välja, kasvõi esmalt kirjutades. Väike samm on juba suur muutus.

    Agressiivne suhtlemine – kui emotsioonid paiskuvad välja kontrolli või rünnakuna. See võib anda korraks jõu tunde, aga jätab teised eemale.
    🔸 Minu samm: enne reageerimist teen pausi – loen kolmeni või hingan sügavalt. Sageli piisab hetkest, et vastata rahulikumalt.

    Passiiv-agressiivne suhtlemine – kui sõnad kõlavad pehmelt, kuid tegelik pahameel väljendub iroonia, viivituste või vaikiva vastupanuna.
    🔸 Minu samm: küsin endalt, mida ma tegelikult vajan, ja ütlen selle ausalt välja. Peidetud sõnumid tekitavad vaid segadust.

    Aus ja rahulik suhtlemine – kui väljendan oma tundeid ja vajadusi selgelt, aga samas lugupidavalt, austades ka teist poolt. See loob kõige rohkem mõistmist ja ühendust.
    🔸 Minu samm: räägin „mina-sõnumiga“ – näiteks „ma tunnen…“, „ma vajan…“, mitte „sina alati…“. Nii püsib jutt pehmes, aga selges toonis.

    Ja veel üks lihtne nipp, mida endale meenutan: hinga ja mõtle enne ütlemist läbi erinevad stsenaariumid. Mis juhtub, kui ütlen seda nii? Mis võib juhtuda, kui ütlen teistmoodi? Kui ma olen korra nii negatiivse kui positiivse variandi peas läbi mänginud, kaob hirm tagant ära – sest reaalsus on peaaegu alati leebem ja lihtsam, kui mu sisemine hirmupilt.

    Kui ma endalt küsin: milline ma olla soovin, siis vastus on: tahan liikuda ausa ja rahuliku suhtlemise poole. Olla kohal ja selge. Mitte hirmutada ega vaikida, vaid väljendada ennast nii, et see looks turvatunnet ja lähedust.

    Sest suurim jõud peitub rahus.

    Aga milline sina olla soovid oma suhtlemises?

  • Lugu: Usaldus ja aeglustamine

    Mõnikord tundub, et meie unistused on kohe käega katsutavad, kuid samas libisevad nad ikka sammukese võrra eest ära. Tekib tunne, et peame rohkem pingutama, rohkem tegema, kiiremini liikuma. Kuid elu tuletab meile ikka ja jälle meelde – kõik sünnib õigel ajal.

    Nii nagu loodusel on oma rütm, on ka meie unistustel ja teekonnal oma sisemine kell. Kevad ei saa tulla enne, kui talv on oma töö lõpetanud. Samamoodi ei saa ka meie suurimad soovid ja plaanid avalduda enne, kui pinnas on valmis neid vastu võtma.

    Aeglustamine ei ole loobumine. See on hoopis lubamine. Lubamine endal hingata, märgata, nautida juba olemasolevat. Lubamine elul end kanda.

    Pean tunnistama, et suure osa oma elust olen olnud pidevas kiirustamises. Alati kuhugi kiire – ja sageli olen ka oma lapsi tagant kiirustanud, kuigi sügaval sisimas teadsin, et see pole õige. See taipamine on valus ja samas vabastav. Sest ainult märkamine annab võimaluse midagi muuta.

    Kui ma loon taimi, valmistan salve või kaarte, siis see protsess ei sünni kiirustades. Taim peab andma oma väe, õli peab tõmbama endasse päikese ja maa jõu, kaart ootab, kuni õiged sõnad ja sümbolid tahavad avalduda. Kui püüaksin seda kõike suruda jõuga, oleks tulemus poolik. Aga kui annan aega, sünnib midagi terviklikku ja elavat.

    Samamoodi on ka meie unistustega. Need ei kao kuhugi. Nad hingavad koos meiega, laagerduvad, küpsevad. Ja ühel hetkel, kui oleme valmis, astuvad nad ellu lihtsa loomulikkusega.

    Takistused, mis meie teele ilmuvad, ei ole siin selleks, et meid peatada. Nad on kui väikesed märgid ja meeldetuletused: aeg maha, ole hetkes. Nad õpetavad meid nägema, et kõik oluline sünnib siinsamas ja praegu.

    Sest tõde on lihtne – elu on siin ja praegu. Mitte homme, mitte siis, kui kõik plaanid on täidetud või unistused lõpuni vormunud. Elu hingab meis igas hetkes, kui võtame aega seda märgata.

    Usaldus tähendabki, et ei ole vaja kõike kontrollida. On vaja lihtsalt olla kohal ja samm-sammult liikuda oma KeskTeel – vahel vaikides, vahel luues, vahel lihtsalt olemist nautides.

    Nii sünnib elu, mis ei ole vaid sihtpunktide jada, vaid kulgemine, kus iga hetk on väärtuslik. Ja iga unistus saabub just siis, kui on aeg.

  • Mida teha kurguvalu korral?

    1. Kuristamine

    Soolavesi – ½ tl soola klaasis soojas vees. Lihtne ja väga tõhus põletiku leevendaja.

    Taimetee kuristusena – tee kummelist, saialillest, raudrohust või salveist, lase jahtuda ja kurista mitu korda päevas.

    Tinktuurid – lisa klaasi sooja vett 10–15 tilka saialille, kummeli või raudrohu tinktuuri, kurista 3–4 korda päevas.

    1. Joomine

    Soojad teed – kummel, saialill, raudrohi, salvei, tüümian.

    Mesi ja sidrun – lusikatäis mett sooja (mitte tulikuuma) joogi sisse.

    Ingveritee – värske ingveri viilud kuumas vees + mesi + sidrun.

    1. Looduslikud abivahendid

    Sibula-mee siirup – haki sibul, vala peale mett, lase mõni tund seista; saad pehmendava ja antibakteriaalse siirupi.

    Küüslauk – looduslik antibiootikum; võib süüa väikseid tooreid tükke või lisada toidule.

    Õunasiidriäädikas (lahjendatult kuristamiseks) – vähendab baktereid ja põletikku.

    1. Aur ja niiskus

    Auruga inhalatsioonid – kausis kuum vesi + kummel või tüümian, rätik üle pea, hingata 5–10 minutit.

    Õhuniisutaja või märg rätik radiaatoril – niiske õhk aitab, kui kurk on kuiv.

    1. Puhkus ja hool

    Hoia kurku soojas (soe sall kaela).

    Joo piisavalt vett ja väldi väga külmi jooke.

    Anna kehale puhkust – immuunsus vajab energiat, et viirusest jagu saada.

  • Lugu: Usaldamise ja lahtilaskmise tee

    Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama.

    Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks.

    Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust eemal. Jälle pidin endas looma usaldust: “Mu armastus on temaga, isegi kui mina ei ole.” Ja ma nägin, kuidas iga minu sisemine rahu andis lapsele kindlust.

    Ühel päeval jõuab kätte ka aeg, kui kool on läbi ja laps astub oma ellu. See samm seisab mul veel ees, kuid juba nüüd tean: see saab olema minu suurim lahtilaskmise õppetund. Seal ei lase ma lahti ainult igapäevastest hüvastijättudest, vaid oma lapse kui “väikese” kujutlusest. Ma ütlen endale: “Sa ei kuulu mulle, vaid oma teele. Ma olen sind hoidnud, nüüd hoiab elu sind edasi.”

    Ja kui lapse teekonnal tekivad takistused, siis ka see on osa tema kasvamisest. Minu ülesanne pole joosta kohe päästma ega omaenda traumadest lähtuvalt sekkuda. Minu ülesanne on olla kõrval, hoida usaldust ja pakkuda tuge, kui ta seda päriselt vajab. Sest ainult nii saab ta kogeda, et ta ise suudab, ja õppida oma väest elama.

    See taipamine pole tulnud raamatutest. See on minu enda sisemine dialoog ja õppimise tee. Olen ausalt pidanud vaatama oma hirmudele otsa – hirmule kaotuse ees, kontrolli kaotamise ees, hirmule, et äkki ta ei saa hakkama. Ja kui ma olen neid hirme tunnistanud, olen õppinud vaikselt lahti laskma.

    Iga kord, kui luban endal lahti lasta, kingin lapsele vabaduse kasvada. Ja kingin endale rahu – sest mõistan, et armastus ei kao kuhugi, isegi kui mu käed enam ei hoia.


    Väesõnum vanemale

    “Kui minus on rahu, saab ka minu laps rahu. Ma usaldan tema teed ja olen toeks, ilma oma hirmudest lähtumata. Armastus jääb alati meie vahele, isegi siis, kui mu käed lasevad tal minna.”

  • Astudes ettevõtlusesse ja luues oma rada

    Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta.

    Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki.

    Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad loovusest, soovist jagada armastust ja pakkuda hoolt. Minu jaoks ei tähenda ettevõtlus ainult äri, vaid see on teekond, kus ma õpin väärtustama nii iseennast kui ka teisi, kus ma õpin andma ja vastu võtma, usaldama elu voolu ja samal ajal looma päriselt kätega midagi nähtavat.

    Hindade teema on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. Olen kuulnud soovitusi: “Pane hind nii kõrgeks, et hakkab häbi”, teine jälle “liiga kallis”. Aga kui ma seda ja teist proovisin, tundsin, et kaob rõõm ja usaldus iseenda vastu ning ma ei saa aru enam, mida ma teen. Hind ilma südame kohaloluta ei kanna väärtust.

    Ma mõistsin, et minu tee on teine – tee, kus hind ei ole alati kivisse raiutud, vaid võib sündida sisetunde järgi. Mõnikord on minu looming kingitus, mõnikord aus tasu, mõnikord vaba panus. Ja kõik need on õiged, kui nad tulevad kooskõlast minu enda südamega.

    Samal ajal tean ma väga hästi, et raha on elu loomulik osa. Ta ei ole minu eesmärk omaette, kuid ta on vahend, mille kaudu ma saan katta elu igapäevased vajadused ja hoida oma loomingu voolamas. Raha ei ole minu jaoks ei häbi ega ahnus, vaid energia, mis loob tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel. Kui ma annan südamest ja hoolivusest ning võtan ausalt vastu, siis voolab ka raha õigel moel.

    Minu ettevõtluse rada on seega pigem elav ja paindlik kui jäik ja rangete reeglite järgi. Ma ei pea end kinni õpetustest, mis räägivad ainult numbritest, vaid järgin oma sisetunnet. Sest alati, kui lähen teiste reeglite või raha tagaajamise rada, kaob mul siht silme eest. Aga kui luban endal elada oma viisil – vahel mänguliselt nagu Pipi, vahel sügavamalt ja tõsisemalt, aga alati loovalt, armastusega ja hoolivusega –, siis tunnen end hästi.

    See on minu tee ettevõtluses. Tee, kus loovus on teraapia, ettevõtlus on ettevõtlikkus ja raha on loomulik osa tasakaalust. Tee, kus ma õpin samm-sammult lubama endal anda ja lubama endal vastu võtta. Tee, kus iga loodud salv, õli või kaart kannab endas killukest rõõmu, hoolt ja südame soojust.✨ Ja lõpuks on see kõik väga lihtne: kui ma loon südamest ja hoolivusest ning võtan vastu ausa tasu, sünnib tasakaal. Ja just see ongi minu ettevõtluse rada.

  • Süda sosistab: kõik on hästi

    On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane.

    Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust.

    Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde.

    Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?”

    Võib-olla on see kallistus, hea sõna, tass sooja teed või lihtsalt jalutus värskes õhus.

    Ja nii ma tuletan endale meelde:✨ “See, mis on täna raske, ei defineeri homset. Ma liigun edasi. Ma usaldan, et elu hoiab mind. Ja ma luban rõõmul end puudutada kasvõi kõige väiksemas asjas.”

  • Minu leiva teekond

    Kuus aastat on minu nädalates olnud üks kindel ja korduv rütm – leivategu. Olen korduvalt mõelnud, et nüüd aitab, enam ei tee. Kuid iga kord, kui seda mõtet mõlgutan, tuleb meelde keegi, kellel on leiba vaja. Ja nii ma jälle teen.

    See ei ole ainult küpsetamine. See on pühendumus ja armastus, mis ei lase mul seda teed pooleli jätta. Leib on saanud minu kaaslaseks – elavaks olendiks, kellega mul on suhe. Juuretis hingab, ootab ja teab, et ma tulen tagasi. Leib ise on kui väike ime, mis sünnib mu käte all ja mida jagan edasi.

    Ju pean see minuga olema. See on minu side esivanemate tarkusega ja minu tänapäevane rituaal, mis toidab nii keha kui hinge. Igas pätsis on hoolt, järjepidevust ja killuke armastust.

    ✨ Kui tunned, et soovid alustada oma leivateekonda, saad minult juuretist. Leivategu on elav rännak – kordumatult ilus igal sammul. 🥖💛


    Minu leivategu (2 leiba)

    🌱Juuretise ettevalmistus

    Eelmisel õhtul võta 2 spl leivajuuretist 1 liitri sooja vee kohta. Lisa rukkijahu, kuni mass on paksu hapukoore taoline. Kata rätikuga ja jäta 10–12 tunniks sooja nurka seisma.

    👉 Jäta järgmiseks korraks vähemalt 2 spl taignat külmikusse (purki, kile peale, kilesse augud kahvliga).
    👉 Kui iganädalaselt leiba ei jõua teha, toida juuretist kord nädalas: 1 spl jahu + 2 spl sooja vett.

    🌱Taigna valmistamine

    Lisa taignale 2 spl suhkrut ja 1 spl soola. Lisa seemneid või muid lisandeid tunde järgi. Sega jahu juurde, kuni taigen on nii paks, et sõrmega vajutatud auk ei vaju kinni, kuid pole ka liiga tihke.

    🌱Vormimine ja kerkimine

    Võita 2 vormi ja jaota taigen. Silu pealt siledaks ja tee sõrmega mõned augud (väldib pragunemist aga vahest, kui leib pragunema peab, siis peab). Lase kerkida rätiku all 3–6 h või kiirel juhul ahjus 50 °C juures 1 h.

    🌱Küpsetamine

    Küpseta eelsoojendatud 200 °C ahjus (ilma pöördõhuta) 1 h. Või eelsoojendamata ahjus 200 °C juures 1 h 15–20 min.

    🌱Järeltöötlus

    Võta leivad vormist välja ja aseta niiskele puhtale köögirätikule. Kata rätikuga ja lase seista vähemalt 30 min.

    👉 Head isu!

  • Nimed, numbrid ja märkamise kunst

    Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu.

    Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet?

    💛Nimed kui peeglid

    Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad.

    Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja.

    Perekonnanimi on lugu, mis tuleb kaasa. Minu puhul on see Zibo. Mu isa ei teadnudki lõpuni, kust see nimi pärineb. On olnud jutte ja teooriaid, kas see tuli sugupuust või hoopis elulistest asjaoludest. Ometi kandis ta seda, ja nüüd kannan ka mina. Kas see on juhus, et see nimi sarnaneb inglite sümbolite keelele Zibu, mis tähendab armastust ja tervendust? Või on see märk, et meie nimed kannavad endas midagi enamat, kui me mõistusega seletada oskame?

    💛Numbrite keel

    Samamoodi räägivad meiega numbrid. Võtame näiteks minu sünniaja: 4.11.1984.

    4 – stabiilsus, alus, vundament.

    11 – meistriarv, intuitsioon ja vaimne ärkamine.

    1984 kokku annab numbri 22 – loojate ja ehitajate energia, nähtamatu muutmine nähtavaks.

    Kokkuvõttes viib see mind numbrini 1 – teerajaja, algataja, see, kes avab uusi radu.

    Isegi üks sünniaeg jutustab tervet lugu: alust, intuitsiooni, loovust ja uut algust.

    💛Märkamise ja mittemärkamise vahel

    Me võime mööduda oma nimedest ja kuupäevadest, pidades neid pelgalt juhuseks.

    Aga me võime ka peatuda, märkida ja avastada, et iga nimi ja iga number on kui teeviit. Need räägivad, kui me kuulata oskame.

    Mina olen õppinud võtma oma nime ja sünniaja mitte kui pelka kirjet, vaid kui kingitust. Märgina, mis tuletab meelde: ma ei kanna neid asjata. Need on minu tee kaardid.

    Ka mina ise alles avastan nende juhuste kokkusattumuste maailma. Minu perekonnanime Zibo ja inglite sümbolite sõna Zibu lugu ja tähendus jõudsid minuni täiesti kogemata – või nii vähemalt esmapilgul tundus. Tegelikult vajab see ka minul endal veel omaks võtmist ja lahtimõtestamist. Kuid kui vaatan tagasi oma elule ja oma südame teele, siis kõik näib nii loogiline… ja kohati isegi uskumatu, kui tõene see kõik tegelikult ongi.

    ✨ Väesõnum: Peatu hetkeks ja küsi endalt – mida ütleb minu eesnimi minu kohta? Mida meenutab mulle minu sünnikuupäev? Võib-olla pole olemas juhuseid, vaid iga nimi ja number on sõnum sinu hingeteelt.

  • Hea uni

    Olen märganud enda ja teiste pealt, et uni on palju enamat kui lihtsalt puhkus. Uni sõltub ka sellest, milliseid väikseid samme me päevas ja õhtul enne magamaminekut teeme.

    Hea une toetajad

    🐑Rahulik õhtu

    Kui jätan õhtul arvuti või telefoni kõrvale ja luban silmadel puhata, tuleb uni kergemini. Mõnikord aitab see, kui panen telefoni lennurežiimile või valin õhtuks hämarama valguse.

    🐑Õrn tempo

    Kui õhtul on palju sagimist või väga aktiivne tegevus, ei tule uni alati rahulik. Kui aga valin vaiksema rütmi, kuulan rahulikku muusikat või võtan kätte raamatu, muutub olemine pehmemaks.

    🐑Keha hool ja enese hellitamine

    Õhtused rituaalid aitavad päevale joone alla tõmmata.


    Mind toetab vahel õhtune jooks, mõnikord aga soe või leige dušš, mis peseb maha päevapinged ja kingib kehale kerguse. Sama mõju võib olla jalutuskäigul, tassil taimeteel või rahustavatel venitustel. Igaühel on oma viis end õhtul hellitada.

    🐑Mõtted ja tänu

    Enne uinumist toetab mind, kui mõtlen headele hetkedele ja olen tänulik kõige selle eest, mis on. Tänu toob südamesse rahu ja laseb unel tulla omasoodu.

    🐑Oma rada mööda

    Igaühe unetee on veidi erinev. See, mis üht toetab, ei pruugi teisele samamoodi mõjuda. Just seepärast ongi oluline märgata, mis sind ennast rahustab ja aitab paremini uinuda.

    ✨ Väike samm õhtuse rahu poole võib muuta suure osa järgmisest päevast.

  • Sõnade vägi

    Kas oled märganud, milliseid sõnu sa igapäevaselt kasutad?

    Üks lihtne lause, näiteks: „Mis sul viga on?“ võib kõlada süütult, aga tegelikult kanda endas palju raskust. Ma ise olen hakanud viimasel ajal tähele panema, millised laused ja sõnad mu seest välja libisevad. Ja ma olen otsustanud – ma võtan täielikult vastutuse oma sõnade eest. Mida ma saan muuta? Ma ei saa muuta teiste inimeste tegusid, otsuseid ega valikuid. Küll aga saan ma muuta iseenda kohalolu ja seda, kuidas mina räägin.

    Kui maailm tundub vahel õudne ja raske, siis tasakaalu ei loo ma sellega, et üritan kõike parandada. Tasakaal tekib sellest, kui ma lasen maailmal olla täpselt selline, nagu ta parasjagu on.

    🌱Hetkes olemise jõud

    Hetk on ainus, mille kaudu ma loon. Mitte minevik, mitte tulevik – vaid see praegune hetk. Kui ma ruttan, püüan päästa ja tormata, siis jätan vastutuse võtmata. Kui ma aga aeglustan ja hingan, siis luban elul end kanda. Tänulikkus on suurim tööriist. Kui ma märkan kasvõi väikseid asju, mille üle tänulik olla, siis muutub kogu mu olemine. Ja see muutus kiirgub välja ka maailma.

    🔆Uue mustri loomine

    Kui mõtted ja sõnad on täis raskust – „elu on halb“ – siis just seda ma universumilt tagasi loon. Universum on kui puhas leht, mis kirjutab täpselt seda, mida mina sinna peale panen. See ei tähenda, et peaksin end süüdistama varasemate harjumuste pärast. Vastupidi – iga pisike samm uue mustri suunas on juba suur võit. Nagu jalgrattaga sõitma õppimine – otsus proovida ongi kõige tähtsam. Kukkumisi võib tulla, aga iga kord tõustes muutun tugevamaks.

    🤍Minu otsus

    Kõige tähtsam otsus, mille olen teinud: ma võtan vastutuse oma sõnade ja oma elu eest.See otsus ise on juba tohutu muutus. Edasi on protsess – kallis, väärtuslik ja täis avastamist.Ja ma usun, et nii nagu mina, suudad ka sina. 🌸