KeskTee

Ma arvan, et enamik tahab olla hinnatud, aktsepteeritud ning nii mõnigi kord peame pettuma, sest keegi hindab meid oma standardite, hirmude järgi. Kuid armas sõber, nii nagu mina nii ka sina mõtle, miks me ennast mõjutada laseme, võitlusesse või kaitsesse asume? Jah, sest me oleme harjunud nii, kuid nüüd vaata ja mõtle, kas need parameetrid käivad su kohta, kui jah, siis hinga ja võta vastu ning andesta endale Kui ei, miks sa siis teiste asju endaga võtad? Anna tagasi teise energia ja vastutuse, et ta saaks nendega tegeleda ning sina tee edasi, mida oled loodud tegema. Kallistades, ikka mina, Kristi Kesktee.ee

Õige inimeneÕige inimene su kõrvalei tule sind muutma,vaid meelde tuletama,kes sa juba oled.Ta ei silu sind sirgeksega lõika maha su metsikust.Ta vaatab sindja naeratab:„Just nii ongi hea.“Ta võtab su naeruja su pisarad,su tugevuseja su haavatavuse –kõik kui kingituse.Ta ei armasta sind ainult siis,kui käed on koos.Ta armastab sind ka vahemaa taga,usalduses,mis ei kao,kui sammud lähevad eri suundadesse.Õige inimeneei seo sind kinni,vaid annab tiivad.Ja isegi siis,kui ta ei seisa su kõrval,on tema südames ruum,kus sa oled alati hoitud,tervik,valgus,kodu. 🤍✨

Häälestus Mitte selleks, et olla suurem. Vaid selleks, et olla kooskõlas. Ma olen aru saanud, et asi ei ole enese suurendamises.mEi ole selles, et ma mõtleksin end kuidagi vägevamaks või erilisemaks. Asi on häälestuses. See, kuidas ma ellu suhtun, on nagu nähtamatu häälestusnupp. Kui ma häälestan end puudusele, näen takistusi. Kui ma häälestan end võitlusele, tunnen, et pean kogu aeg pingutama. Kui ma häälestan end hirmule, tundub elu ohtlik ja raske. Aga kui ma häälestan end usaldusele… siis ei muutu maailm üleöö. Muutub see, kuidas ma seda kogen. Ja see hõlmab ka ebamugavusi. Sest vahel, kui ma ei hakka ebamugavusele vastu,siis see ei olegi enam ebamugav. On lihtsalt kogemus, mida…

Vahel inimene läheb ahneks. Mitte ainult raha pärast. Vaid kogemuste, tulemuste, tunnustuse, kontrolli pärast. Ja siis elu raputab. Mitte selleks, et karistada. Vaid selleks, et tagasi tuua. Tagasi sellesse hetke. Tagasi hingamisse. Tagasi sellesse, mis juba on.Sest mitte miski muu pole päriselt oluline kui see, mis sul on just praegu. See hetk. See kohalolu. See märkamise võime. Kui ma hakkan suruma ja rohkem tahtma, siis ma olengi  juba iseendast nö väljas. Ja elu tuletab meelde – pehmelt või jõuliselt –, et tule tagasi. Kõik on siin, kõik loob ise, usalda, märka… Praegu. 🌿

On hetki, kus saab väga selgeks, et miski ei ole valesti. Ei ole hilja. Ei ole liiga aeglane ega liiga kiire. Kõik on täpselt nii, nagu on. Mõistus tahaks liikumist ja lahendusi. Süda tahaks rahu. Keha tahaks, et see hetk oleks juba möödas. Ja just siis tuleb meeldetuletus – mida rohkem surun, seda suurem on vastujõud. Leppimine ei tähenda loobumist. See tähendab rahu sõlmimist sellega, mis on praegu olemas. Ilma võitluseta. Ilma vajaduseta midagi tõestada või parandada. Kui ma luban hetkel olla selline, nagu ta on, siis tekib ruum hingamiseks. Ruum, kus ei pea kiirustama. Ruum, kus ei pea olema keegi teine kui see, kes ma olen.Siin ja praegu ei…

Üks armas inimene jagas minuga hiljuti oma kogemust. Ta rääkis, kuidas käis mitmes autodesalongis. Mõnes kohas tundis ta külma suhtumist, mõõtmist, justkui poleks ta päris õige klient. See tekitas sisemise pinge – tunde, et peab end põhjendama, seletama, tõestama. Hiljem sattus ta hoopis teistsugusesse salongi. Seal oli vastuvõtt soe, rahulik ja lugupidav. Tunne oli täiesti teine – nagu oleks ta oodatud. Kogemus oli vastandlik ja jäi kummitama. Alles hiljem, seda lugu enda sees lahti mõeldes, jõudis minuni üks taipamine. Asi ei olnud tegelikult salongides ega inimestes. Asi oli selles kohas, kust ta ise ennast parasjagu vaatas. Vana mina kandis endas vaikset uskumust, et ta ei ole päris väärt. Ja sellest…

Viimase aja vestlused ja kohtumised on mind pannud mõtlema, märkama…kui erinevad inimesed on. Kui erinev on see, mis ruumi keegi endaga kaasa toob. Ja kui palju sõltub tegelikult ka minu enda hetkeseisust. On hetki, kus kellegi kõrval on lihtne hingata –kohalolu on soe, sõnad pehmed, vaikus turvaline. Ja on hetki, kus miski tundub külm või terav. Aga ma olen õppinud peatuma enne hinnanguid. Sest vahest ei ole kõik nii, nagu esmapilgul tundub..Puhtalt hinnata saab ainult siis,.kui ma ise olen kohal ja puhas leht. Palju sõltub sellest,.kas olen puhanud või väsinud, avatud või kaitses,.kas reageerin olevikust või mõnest vanast kogemusest. Minu roll ei ole kedagi parandada ega end väiksemaks teha, et…