Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?
Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma.

Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad, teevad seda tihti lihtsalt selleks, et väljendada oma armastust ja olulisust. Nad tahavad näidata, et nad hoolivad.

Kui olen ise olnud vaikne ja pole piire seadnud, siis tundus mulle, et see armastus on liig ja koormav — nagu lõpmatu jutt, mida ei oska vastu võtta. Aga nüüd näen, et see ongi nende viis anda. See on nende armastus, ehkki mõnikord piirideta ja kohati vales vormis.

Samamoodi mõistsin, et kui keegi pakub tohutult abi, aga hiljem tuleb pikk selgitus, miks see abi tegelikult ei sobi või miks teine ei võta seda vastu — siis peitub selle taga sageli ärevus. Soov aidata on päris, aga liiga suure ampsu võtmine tekitab segadust ja pettumust. See pole tegelikult halb tahe, vaid ärevus, mis tahab väljundit.

See hommik andis mulle kingituse: taipamise, et me kõik januneme armastuse ja andmise järele. Keegi väljendab seda nõuannete ja seletuste kaudu, keegi tegude ja abi pakkumise kaudu. Mina aga saan otsustada, kuidas seda vastu võtan — nähes hoolimist seal, kus varem nägin survet või kriitikat.

Ma ei pea enam solvuma ega endasse sulguma. Ma võin öelda: aitäh, et hoolid. Ja samas jääda enda juurde, oma piire hoides.

Täna hommikul taipasin: kui mu süda on avatud ja mu kese tugev, siis ei muutu teiste lõputu armastus koormaks. See saab olla kingitus.

Me ei näe tihti. Aastad võivad mööduda, kuid südames on side alati soe ja nähtamatu, ulatudes üle aja ja ruumi. Siis ühel päeval me kohtume – korraks, mõneks tunniks. Ja selles ajas on rohkem kui mõnes aastas. Me ei tule tühje anumaid täitma. Me lihtsalt oleme. Kohal. Päris. Ilma maskideta. Kõigi oma varjude ja valgusega,sest meis on kõik. Ja südamed valivad ise, mille poole pöörduda,mida hoida, mida vabastada. See on hinge kokkulepe, mis ei vaja sõnu. Koos olemine on võimestamine –mitte jõu andmine, vaid jõu äratundmine. Me peegeldame teineteisele selgust,nii et hing saab jälle meelde tuletada oma tõelise seisu.Kõik saab tasakaalu – aususes, värskuses ja pehmuses.Ja maailm reageerib. Ühe kodus kustub elekter, teise kodus laulab suitsuandur ootamatut laulu. Aparaadid lähevad segadusse,sest meie energia on suurem kui nende vool. Võib-olla isegi silmale nähtamatud egregorid püüavad hetkeks vahele astuda, sest see, mis sünnib, on liiga puhas ja võimas, et see nende plaanidesse mahuks. Aga valgus leiab alati tee,möödub igast tõkkest ja jätab endast maha jälje, mida ei saa kustutada. Ja kui me lahkume, vajame ehk natuke ruumi –mitte väsimusest, vaid selleks, et kuulata järellaineid, mis veel hinge sees helisevad. Sest me ei ole teineteist kulutanud –me oleme teineteist tõstnud. Kuni järgmise korrani, mil hinged jälle kohtuvad, et meenutada –me oleme alati koos, isegi kui silmad ei näe.

*Me oleme kõik laevad. Mõni päev tormis, mõni päev rahus – aga liikumine jätkub.
Me õpime oma väge tundma siis, kui laseme lahti välisest ja inimestest sõltumisest.
Kui arvame, et siis kukume kokku – ei kuku.
Siis näeme, et õiged inimesed jäävad ja kasvavad koos meiega omas tempos.
On ka neid, kes kaovad – ja see on täiesti õige.

Kõige olulisem on see, et kõik loksub paika siis, kui me kinni ei hoia, vaid lubame igal hingel oma teekonna läbida.
Sina pead vaid usaldama iseennast ja oma teed, pühenduma sellele ning aktsepteerima teiste protsesse.
See ei tähenda kedagi kahjustada – see tähendab lasta olla.
Kõik loob ise, kui me seda lubame.

Ja tea – see kõik kehtib sinu kohta siis, kui valid elu elamise ja kogemise kõigi nüanssidega, usaldad elu ja tead, et oled universumi poolt hoitud ning lood ise oma elu.

Kaunist kulgemist, suur ja uhke laev.* ⛵💙

Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse.

On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha selgemalt. Ma mõistsin, et kui tunnen survet põhjendada oma loomingut või valikuid, astun sammukese eemale oma sisemisest usaldusest.

Tegelikult ei pea ma end õigustama. Ma võin jagada oma lugu puhtas armastuses – ja see ongi alati olnud mu eesmärk: olla inspiratsioon, mitte tõestusmaterjal. On vahe selles, kas jagan oma kogemust avatud südamega või hakkan selgitama, et oma olemasolu kinnitada. Ent ka põhjendamine ei ole „vale“. Kui ma seda kogemust ei läbiks, ei oskaks ma eristada puhast jagamist enesekaitselisest seletamisest.

Ma olen teekonnal, kus vaatan otsa sellele teemale veelgi sügavamalt. Olen aktsepteerinud, et seni olen kogenud väärtusetuse tunnet, ja otsustanud sellest ringist välja astuda. Kõik, mis mul sellega esile tuleb – ja mida ma vahel arvan, et see tuleb väljastpoolt – on tegelikult minu enda seest. Välisel ei oleks jõudu mind kõigutada, kui see ei puudutaks midagi minu sees. See ongi minu puhastuseks vajalik – et näha, tunda ja vabastada need mustrid, mis mind on hoidnud madalamas väärtustamises.Kui hakkan rapsima või kiirustama, kaotan hetkeks oma sisemise kompassi. Aga ma saan alati tagasi tulla – enesekeskmesse, neutraalsusse. Siin olles teen ma kõike usaldusest ja armastusest lähtuvalt. See armastus voolab läbi mu tegevuste, läbi sõnade, läbi naeratuse, mida kellegi päeva kingin. See ongi maagia.

Mõistan, et ainus, keda olen saboteerinud, olen mina ise – iga kord, kui väljun rahulikust usaldusest ja lasen end haarata kiirustamisest või hajameelsest mõttelõngast. Aga seegi on okei. See on õppimine. See ongi põhjus, miks me siia tulime – kogema, õppima, meelde tuletama oma kõrgemat plaani.

Kallis, tea…Ainus, kellega sa tegelikult konfliktis oled, kui hakkad end õigustama, oled sina ise. Just seetõttu on vahel vaja hetkeks eralduda – astuda sammu eemale kõigest välisest, et kuulata ja tunda, mis su sees päriselt toimub.

Küsi endalt: Miks ma olen praegu konfliktis iseendaga? Kust see tunne tuleb? Kui vastus tuleb, võta see vastu ilma hinnanguta. Aktsepteeri seda täielikult, isegi kui see tundub ebamugav. Alles siis saad otsustada – kas liikuda edasi, astuda samm oma südamega samas rütmis või jääda veel veidi paigale, et sügavam taipamine sinuni jõuaks.

Ma ei olnud seda enne näinud.
Ma ei olnud isegi mõistnud, et mul on valik.
Elu kulges läbi kohustuste, pingutuste, ootuste –
ja kuskil taustal vilkus lootus,
et kui ma piisavalt annan, teen, pingutan…
küll siis tuleb ka õnn.

Aga see ei tulnud.

Ja nüüd, ühel hetkel, ilma erilise põhjuseta,
ilma suure saavutuse või muutuseta,
ma lihtsalt… sain aru.

Ma ei olnud varem valinud õnnetunnet.
Ma olin seda oodanud, tinginud, lükanud edasi,
püüdnud end selle vääriliseks muuta.

Aga nüüd — ma lihtsalt valisin.
Vaikselt. Ilma pingutuseta.
Justkui oleks see valgus olnud kogu aeg ukse taga,
ootamas, et ma ukse avaks.

Ja kui ma valisin,
ei muutunud maailm,
muutus minu sees midagi.
Sügav ja vaikne jah-sõna elule.

Õnn ei tähenda, et kõik on lihtne.
Ei tähenda, et valu kaob või väsimus kaoks.
Aga see on pehme seisund,
kus ma ei pea enam ootama.
Ma ei pea enam võitlema.
Ma ei pea end tõestama.

Ja mis kõige olulisem —
ma ei pea seda mitte kellelegi põhjendama.

Ma ei pea selgitama,
miks ma olen rõõmus,
kui mul on olnud raske.
Ma ei pea vabandama,
et ma olen rahus,
kui maailm ootab kaost.
Ma ei pea oma õnne mahendama,
et teised tunneksid end mugavamalt.

Ma lihtsalt luban endal olla õnnelik.
Sest ma elan.
Sest ma tunnen.
Sest ma valin.

See on vabanemine.
See on armastus.
See on minu tee.
Ja sina, kallis, saad seda ka valida.
Iga hetk. Isegi nüüd.

Elu on hakanud mulle aina sagedamini tooma esile kihte minu sees, mida ma varem ei suutnud ega julgenud vaadata. Tunded, mis kerkivad – kadedus, kiuslikkus, ohvrimeelsus, isegi ahnus. Need on minus. Need ilmuvad ootamatult, mõnes olukorras, mõne pilgu või hääletooniga. Ja ma märkan neid. Aga täna ma tean: Need tunded ei ole tõde. Need ei defineeri mind. Need ei ole “mina”. Need lihtsalt tulevad läbi minu – nagu lained, mis ulatuvad kaugemale kui ainult see elu. Võib-olla vereliinist, lapsepõlvest, kollektiivsest valust. Ja see ongi okei. Ma ei pea enam neid alla suruma. Ma ei õigusta neid. Ma võtan nad vastu. Ilma võitluseta. Ilma süüdistuseta. Ilma hirmuta. Ma ei samastu nendega – ja just selle kaudu ma ei anna neile elujõudu. Kui ma neid näen ja aktsepteerin, ilma et nad mind juhiks, siis nad voolavad läbi ja hajuvad valgusse. See ongi vabadus: olla teadlik, aga mitte seotud.

💬 Ma näen ka hirmu oma tundeid jagada…Olen märganud, et mul on hirm oma tundeid jagada. Eriti neid, mis on ebamugavad, mis ei sobi kellegi ootustega või mis võivad tekitada konflikti.See hirm on sügav – nagu õpetus, mis on tulnud koos vereliiniga: “Ära ütle. Ära tunne liiga palju. Ära sega.” Aga ma valin siiski jagada. Ka siis, kui keha väriseb ja süda jookseb eest. Sest ma valin ennast. Ma valin tõe ja väe, isegi läbi ebamugavuse. Ma tean, et see oskus pole mu veres olnud kergelt saadaval. Meie vereliinid pole harjutanud ausat tundeväljendust – ja just seepärast see tundubki vahel raske. Aga ma harjutan. Iga kord, kui ma valin sõnastada, mitte vaikida, sünnib mu sees midagi uut. Iga kord läheb natuke kergemaks.

🌬️ Ja vahel, kui rapsin ja kiirustan…Tekib ärevus. Mitte kohe – see hiilib vaikselt. Kuni ühel hetkel tunnen, et hing ei mahu enam kehasse, et kõik liigub liiga kiiresti ja mina ei jõua järele.Ja ma märkan ka seda. Ma ei süüdista ennast. Ma vaatan sellele otsa. Sest ka see on osa minust, kes vajab tähelepanu, mitte veel rohkem tegemist. Ma ei pea end sundima rahusse. Ma luban endal vajuda tagasi, isegi kui aeg võtab aega.

☯ Kõik on – ja see kõik on osa tervikust.

Elu ei ole must ja valge. Ei ole ainult rõõmu ega ainult vaikust. Elu on Jin ja Jang – valgus ja vari, mis elavad koos. Ka minus. Ma ei vali enam ainult “ilusaid” osi endast. Ma ei vali ainult “head” ja “rahulikku”. Ma valin näha kõike – ja jääda iseendaks ka siis, kui see kõik minus liigub. Ma ei ole oma tunded. Aga ma ei eita neid ka. Ma märkan, aktsepteerin, ja valin ise, millest ma loon. See ongi minu vägi. See ongi minu tee.

💬 Mantra: Ma ei ole oma tunded. Ma märkan neid. Ma võtan vastu. Ma ei toida neid. Mina valin. Mina väljendan. Mina elan. Mina juhin.