• Seenepasteet

    See pasteet sündis justkui tühjast külmikust ja ühe soolaseenepurgi pilgust, mis meenutas kunagist sünnipäeva, kus sain maitsta erakordselt head seenepasteeti. Retsept on kantud väikestest hoolivatest kätest — seened kingitud kalli sõbranna Janika ema poolt, muna keetis mees, ürdid tulid oma aiast. Lihtne, imeline.


    📝 Koostisosad

    🥄 200-300 g Janika ema kingitud soolaseeni (leotatud öö läbi)

    🧅 1 keskmine valge mugulsibul

    🥚 1 keedetud muna

    🧈 Veidi võid või õli praadimiseks

    🍶 Paar lusikatäit hapukoort

    🌿 Värsket peterselli ja tilli otse aiast

    🧂 Näpuotsaga soola, suhkrut, musta pipart


    👩‍🍳 Valmistamine

    1️⃣ Leota soolaseeni üle öö, et need liigsest soolasusest vabaneksid.
    2️⃣ Keeda muna valmis — aitäh mehele, kes selle sammu rõõmuga ära tegi!
    3️⃣ Haki sibul ja prae see pannil klaasjaks, et see muutuks magusaks ja pehmeks.
    4️⃣ Lisa pannile seened ning prae neid koos sibulaga läbi, kuni lõhnad sulanduvad ja kõik on kaunilt kuldne.
    5️⃣ Tõsta segu kaussi, kus ootab juba keedetud muna.
    6️⃣ Lisa hapukoor, natuke soola, näpuotsaga suhkrut, musta pipart ja hakitud värsket peterselli ning tilli.
    7️⃣ Mikserda kõik ühtlaseks ja kreemjaks pasteediks.


    💚 Serveeri rukkileival või sepikul, kaunista maitserohelisega.
    🌱 Ideaalne nautimiseks aeglases hommikus koos kallite inimestega.

  • 🌿 Lugu: “Südamega valmistatud kodu”

    Ühel tavalisel, ent eriliselt soojal hetkel vaatas minu seitsmeaastane poeg mulle otsa ja ütles:”Tead, emme, kui hea ja eriline elu meil on?”Ma küsisin:”Miks sa nii arvad?”Ta vastas, oma väikese südame tarkuses:”Emme, sa teed ise leiba, hapendad toitu, idandad, teed ravisalve. Sinu teelehe salv tegi mu jalad nii kiiresti terveks — ma küll ei näinud kohe haava paranemist, aga tundsin, kuidas mu jalg sai terveks, kui seda peale määrisid. Sa teed ka poeasjadest toitu, aga see, et sa oma südamega ise valmistad nii palju asju, kui beebi ja kõikide asjade kõrvalt saad… see teebki õnnelikuks ja elu päriselt toredaks.”Ta jäi hetkeks tasa, siis ütles veel vaikselt:”Aitäh, emme.”Sel hetkel oli kõik justkui kinnitus: õnn ei peitu mitte ainult selles, mida me teeme, vaid selles, kuidas ja miks me seda teeme — südamega, hoolides, luues kodu, kus ravivad nii leib, salv kui ka armastus ise.

  • Hapendus

    HAPENDUS

    Milleks hapendada?

    Hapendamine on iidne ja loomulik viis toidu säilitamiseks, mis muudab köögiviljad paremini seeditavaks, rikastab neid kasulike piimhappebakteritega ja tõstab toidu vitamiinisisaldust, eriti C-vitamiini. Hapendatud köögiviljad toetavad soolestiku mikrobioomi, tugevdavad immuunsust ja võivad aidata kaasa üldisele heaolule ja tasakaalule. Peale selle on hapendatud toit lihtsalt maitsev — elu oma loomulikus elavuses.

    Vaja läheb:

    Suur klaas- või savikauss (väldi metallnõusid, sest happeline keskkond võib metalliga reageerida)

    Sool (soovitavalt looduslik meresool või kivisool ilma lisaaineteta)

    Umbes 2–3 liitrit keedetud ja maha jahutatud vett (käesooja)

    Köögiviljad — sobib klassikaline kapsas, aga ka porgand, peet, nuikapsas, suvikõrvits, kabatšokk, baklažaan või mis iganes loovus välja mõtleb

    Küüslauk (lisab maitset ja loomulikku antibakteriaalset tuge)

    Ingver (värskendab ja soojendab maitsepaletti)

    Kuidas teha:

    1. Köögiviljade ettevalmistus:
      Haki köögiviljad meelepärasteks tükkideks — suurust ja valikut saad vabalt valida vastavalt soovile ja tunnetusele.
      Lisa tükeldatud küüslauk ja ingver — need rikastavad maitset ja annavad lisatoetust soolestikule.
    2. Soolvee tegemine:
      Lahusta sool käesoojas vees — nii, et vedelik oleks meeldivalt soolane, aga mitte liiga kange.
      Maitsmine on siin parim mõõdupuu.
    3. Hapendamine:
      Tõsta köögiviljad suurde kaussi ja vala peale soolvesi, nii et need oleksid kergelt kaetud.
      Kata kauss sobiva kaane või taldrikuga ja aseta peale raskus (näiteks veega täidetud purgid), et köögiviljad jääksid täielikult vedeliku alla.
      Kui vedelik tõuseb ääreni või veidi üle ääre, on see märk õigesti toimuvast protsessist.
    4. Käärimine:
      Jäta anum soojemasse või päikeselisse kohta 3–5 päevaks, sõltuvalt ruumi temperatuurist ja soovitud hapususe astmest.
      Kontrolli ja maitse iga päev — hapendamise protsess on elus ja pidevas muutumises. Kui maitse tundub sobiv, liiguta valmis hapendus purkidesse ja hoia külmikus.
    5. Säilitamine:
      Hapendatud köögiviljad säilivad külmikus 1–2 kuud, sageli isegi kauem, kui hoida neid vedeliku all. Hapendatud leem ise on väärtuslik — joo seda soovi korral toniseeriva joogina.

    Veel mõned väikesed nipid ja teadmised hapendajale:

    Kui soovid hapendust veelgi elavamaks muuta, võid lisada veidi eelmisest hapendusest pärit vedelikku — see töötab “stardina”.

    Hapendamiseks ei pea kasutama ainult traditsioonilisi köögivilju — võid proovida ka redisit, lillkapsast, rooskapsast või isegi õhukesi viile õunast (väikese lisa magususe jaoks).

    Hapendamise ajal võib pinnale tekkida õrn valge “loor” (Kahmyeast) — see ei ole ohtlik, lihtsalt eemalda see lusikaga enne söömist.

    Lisa maitseks ka vürtse: näiteks tilliõisikuid, loorberilehte või väheseid vürtsterasid (nt koriander, köömen) — kõik lisavad iseloomu ja loovad uusi maitseid.


    ✨ Hapendamine on loomulik, lihtne ja loominguline — igal korral võid katsetada uute köögiviljade ja maitsetega. Oluline on rõõmuga tegemine ja enda maitse järgi kujundamine. Nii valmib parim hapendus, mis rõõmustab nii keha kui meelt.

  • Minu lugu iseendaga

    On tunne, et ma pean jagama. Mu süda ütleb seda nii selgelt: “Jaga seda, mis sinus on.”

    Aga kohe astub vahele mõistus. Ta ütleb: “Kas see ikka meeldib teistele? Kas nad üldse saavad aru? Äkki nad naeravad su üle. Või peavad sind narriks.”

    Ja siis, justkui vaiksest ja sügavamast kohast, tuleb veel üks hääl — see on minu hing, ma usun. Ta ütleb lihtsalt ja kindlalt: “Tee seda, mida õigeks pead. Jaga. Jaga, sest see on sinu tee.”

    Ma mõistan, et kui ma jagan, siis tekitab see teistes tundeid. Mõni võib naerda, mõni võib nutta. Mõni võib vihastada, mõni armastada. Aga lõpuks ei ole need tunded minu kanda. See, mida keegi teine tunneb, kuulub temale.

    Kui miski kedagi ärritab, siis on see tema peegel. Nii nagu mina saan oma peeglitest õppida — kui keegi või miski minus mingi tunde üles toob, on see võimalus endale vaadata. See ei tee teise tunnet või tegu õigeks või valeks, vaid näitab mulle mind ennast.

    Ma hakkan aru saama, et tunne — olgu see “hea” või “halb” — on lihtsalt tunne. Positiivne tundub küll meeldivam, aga oluline on lubada kõigil tunnetel tulla ja minna. Ja samal ajal käia oma rada edasi.

    Ma ei taha lasta hirmul mind takistada. Mitte hirmul, mida teised arvavad, ega hirmul homse ees. Sest kui ma hakkan kartma, mis tuleb homme, siis ma ei ela täna. Aga just täna ongi see hetk, kus ma saan iseenda ja oma teekonna vastu armastav olla.

    Leebe. Pehme. Lubav. Mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes.

    Ja võtta vastutus: ainult enda eest. Mitte selle eest, mis teistel üles tuleb.

    Nii ma siis olen — ja jagan, mida pean õigeks jagada. Las elu kulgeda nii nagu ta kulgeb.

  • 🌿 Kohalolu, usaldus ja loomine — nii see sünnib 🌿

    Viimasel ajal olen end tabanud ikka ja jälle küsimast: Kas ma teen õigesti? Kas ma olen nähtavaks olemisel liiga julge? Kas ma ei tundu äkki ülbe?Need hirmud tulevad üles — eriti siis, kui jagan sotsiaalmeedias enda loomingut, kui kutsun inimesi osa saama sellest, mida olen loonud või valmis pakkuma.Aga siis ma märkan:See kõik on ainult hirm.See ei pea mind juhtima.Ma ei pea seda isegi “ära lahendama” või “ära hoidma”.Ma lihtsalt olen kohal — täiesti siin, selles hetkes, ja tegutsen.Ma ei tea, kuhu kõik viib.Ma ei mõõda seda päevade või tulemuste järgi.Ma loon koos oma mehe ja lastega — väikeste sammude ja hetkede kaudu — elu, mis sünnib puhtalt usaldusest.Usaldusest elu vastu.Usaldusest iseenda vastu.Usaldusest oma mehe vastu.✨ Ja ma isegi ei survesta end “õiget tunnet” hoidma: kohalolu ise loob kõik. Kui ma olen päriselt siin, siis elu leiab ise viisi, kuidas midagi head ja olulist läbi minu luua.Ma tunnen, et see ongi see eeskuju, mida tahan anda ka oma lastele:Elada mitte ootuste või hirmude, vaid usalduse kaudu.Kui sina seda loed ja tunned sarnast kahtlust või hirmu nähtavaks olemise või oma tee jagamise suhtes, siis tea:Ka hirm võib olla osa teekonnast.Tuleb lihtsalt olla kohal ja minna edasi, isegi kui ei tea täpselt, kuhu jõuab. Kõik loob nagunii. Just nii, nagu peab.

    Kristi 🌾

  • Kui võtan omaks….

    “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium”

    Vahel piisab lihtsalt sellest, et kirjutad endale või kellelegi teisele välja kõige sügavamad tunded. Näiteks nii:

    “Ma kardan. Ma olen süüdi.”

    Ja siis märkad midagi olulist: 💛 Kui julged öelda endale ausalt ja ilma hinnanguta, kus sa oled, siis juba see muudab midagi.
    💛 Kui võtad selle vastu — hirmu, süü, ebakindluse — ilma võitlemata, siis see ei pea enam sind juhtima.
    💛 Sa ei pea enam “ära tegema”, “parandama” ega “ära kaduma laskma”, vaid lihtsalt olema kohal sellega, mis sinus on.

    👉 “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium.”
    See tähendab: kui sa lõpetad sisemise võitluse ja võtad vastu isegi oma kõige raskemad tunded, siis hakkab kogu sinu elu — see, mida sa koged ja kuidas sa maailma tajud — vaikselt ja loomulikult muutuma.

    Mitte jõu ega pingutuse läbi, vaid kohalolu ja aususe läbi.

    ✨ See ongi vabaduse algus:
    Kui võtad omaks, kus oled, siis vabaneb energia, mis muidu oli seotud eituse ja vastupanuga. Ja see energia saab hakata looma uut — sinu elu enda tõe järgi

  • Ma ei soovi enam karta

    Miks ma hakkasin vaatama elu loomulikuma ja looduse poole? Lapsena ja noorena olin sageli haige — tundus, et angiin ja muud tervisemured ei jätnud mind rahule. Isegi pärast mandlite eemaldamist liikus raskus lihtsalt järgmisesse kohta. Samal ajal olin tihti kurvameelne, tundlik ja kartlik, hoidusin alateadlikult ka alternatiivmaailmast, sest see tundus võõras ja hirmutav.Ühel hetkel aga muutus kõik: üks kolleeg jagas oma kogemust ja ma otsustasin, hoolimata hirmust, anda võimaluse ravitsejale. Alguses tundus temagi hirmutav, kuid ma käisin tema juures piisavalt, et ühel hetkel taipasin — tervisemured, mis olid mind aastaid piinanud, olid kadunud. Lisaks aitas ta mul näha ka minu nõrgemaid kohti ja andis soovitusi, kuidas end hoida. Mõnda aega ma küll unustasin need nõuanded, kuid kui uued tervisehädad ilmusid, meenusid need taas — ja nende toel sain ka neist jagu.Sealt algaski tee iseenda usaldamise ja loomuliku elu poole. Olen õppinud jälgima oma keha ja emotsioone, lubama endal tunda kõike, mis tuleb, ja mitte enam piitsutama end, kui miski ei lähe nii nagu “peaks”. Varem sundisin end sageli selleks, et kellelegi mitte pettumust valmistada või sest arvasin, et nii lihtsalt peab.Täna on mu ellu tulnud palju inspireerivaid inimesi, lugemisi, koolitusi ja sügav sisekaemus. Ma ei ole enam see inimene, kes olin eile — ja veel vähem see, kes olin kümme aastat tagasi. Või nagu Maatrixi teooria ütleb: on vaid praegu, ja iga hetk muudab mu “praegust”. See ongi vägev.Ma ei tea, kuhu teel olen, aga tunnen, et enam ei jaksa end tagasi hoida ega lasta hirmudel takistada. Elu on mind viimastel aastatel õpetanud, et on vaid praegu — ja ma ei tea, millal see praegu otsa saab. Kahju oleks, kui hirmud takistaksid mul elada või midagi olulist teha.Seega ma teen, nagu tunnen. Usaldan. Ja lasen end elul kanda.Aitäh, elu!

  • Kui kõik on justkui hästi

    Vahel on kõik hästi.
    Päevad voolavad rahus,
    hing on avatud ja tasakaalus,
    elu tundub heaks sõbraks saanud.
    Tunnen end tugevana, arenenuna,
    justkui oleksin mäetipus ja näen kaugele.

    Ja siis…
    tuleb mingi muutus.
    Midagi väikest või suurt,
    mis kisub harjumuspärasest rütmist välja.
    Midagi, mis kriibib, torkab,
    tekitab ebamugavust, segadust.
    Korraks kõik paiskub segi.

    Ja ma mõtlen:
    „Olin ju kasvanud,
    arvasin, et see koht minus on juba tervenenud.
    Et olen tugev, küps, rahus…”

    Aga ei.
    Pean endale ausalt silma vaatama.
    Seal on veel nurgataguseid minus,
    kus kasv ootab,
    kus haavad tahavad tähelepanu,
    kus ego sosistab, et “see ei ole õiglane”,
    ja süda ütleb: “vaata sügavamale”.

    Sellel hetkel on valik:
    peita ja võidelda —
    või tunnistada ja vastu võtta.
    Kui peidan, jääb õppimine tulemata.
    Kui võitlen, jääb kasvamine pooleli.
    Aga kui ütlen:
    „Jah, see on minus veel”
    ja luban sel olla —
    siis avaneb uks.

    Ja juba ongi rahu tagasi.
    Ei pea kõike lahendama korraga,
    aga fookus on selgem,
    samm saab teadlikumaks,
    pühendumus sügavamaks.

    Elu on lainetus.
    Ja me ei peagi kõike korraga teadma ega oskama.
    Aga kui iga kord, kui ebamugavus tuleb,
    me võtame seda kui kutset kasvada,
    siis pole me enam lihtsalt ohvrid –
    me oleme kaasteelised omaenda arenguloos.

    Ja olgem ausad —
    kas me üldse õpiks nii sügavalt,
    kui kõik oleks pidevalt lihtne ja pehme?
    Tõenäoliselt mitte.
    Sest inimene on loomult
    mitte laisk —
    vaid tark energiasäästja.
    Me vajame kutset, et sügavikesse minna.

    Aga igas sügavikus on kingitus.
    Ja igas kingituses uus mina,
    kes on veidi vabama,
    veidi tervema südamega.

  • Kummel….

    Kummel – valgus su sees

    Vaikse tuulehelluse sees, seal kus maa hoiab ja hing puhkab, kasvab väike valgeõieline ime – kummel. Ta ei tõtta ega nõua, ei püüa särada valjemini kui teised. Ja ometi on temas peidus rahutooja vägi, emalik embus ja unistuste uksehoidja.

    Kummel sosistab mitte kõrvu, vaid otse südamesse:

    „Sa võid nüüd puhata.“
    „Ma hoian sind, kuni sa leiad jälle oma keskme.“
    „Ma tuletan sulle meelde, kui vähe on vaja, et kõik oleks hästi.“

    Ta toob rahu kõhule ja hingele.
    Ta silub päeva ärevused, puhastab lapse rahutuse.
    Ta aitab magama jääda – tee sees, vannisoojas, või salvis õrnalt määrituna lapse talla alla.

    Kummelis on lohutust.
    Kummelis on öö.
    Kummelis on ema vägi – just siis, kui ise enam jaksu pole.

    Kui segadus haarab, võta hetk – kummel teab, kuidas su sees jälle valgus helendama panna.
    Ta ei paranda sind. Ta mäletab sind tervena

  • Ivan Chai

    🌿 IVAN-TŠAI RETSEPT – fermenteeritud põdrakanepi tee

    🔹 1. Korje

    Korja kitsaslehise põdrakanepi (Chamaenerion angustifolium) noori lehti (võib olla ka koos latvadega, kuid ilma jämedate varteta).

    Parim aeg on õitsemise alguses, enne kui seemnekarbid tekivad – juuli algusest keskpaigani.

    🔹 2. Närvutamine

    Laota korjatud lehed õhukese kihina varjulisse, hästi õhutatud kohta.

    Lase neil närtsida umbes 8–12 tundi, kuni lehed on veidi pehmenenud ega murdu enam kergesti.

    🔹 3. Rullimine või muljumine

    Võta lehti peotäite kaupa ja rulli neid käte vahel, kuni nad muutuvad kergelt niiskeks ja mahl hakkab eralduma.

    Või kasuta köögikombaini või mahlapressi kerget režiimi, et neid kergelt “vigastada” – see aktiveerib käärimise.

    🔹 4. Fermenteerimine

    Pane rullitud lehed kaanega kaussi või klaaspurki.

    Kata niiske rätikuga või sulge osaliselt.

    Hoia soojas kohas (umbes +25–30 °C) 24–48 tundi.

    Mida kauem fermenteerid, seda tumedam ja mahedam tuleb tee.

    Fermentatsioon on valmis, kui lehtedel on magus-vürtsikas aroom (mitte hallitanud või äädikane!).

    🔹 5. Kuivatamine

    Kuivata fermenteeritud lehti:

    Ahjus madalal kuumusel (40–50 °C), uks veidi lahti.

    Või kuivatis või päikesevarjus hästi õhutatud kohas.

    Lehed on valmis, kui need murduvad kergesti ja on täiesti kuivad.

    🔹 6. Säilitamine

    Hoia kuivatatud teelehti kuivas ja õhukindlas purgis.

    Lase teel maitsestuda 2–4 nädalat – maitse muutub rikkalikumaks.

    🔹 7. Joomine

    Kasuta 1–2 teelusikatäit kruusi kohta.

    Vala peale 90–95 °C kuum vesi ja lase tõmmata 10–15 minutit.

    Soovi korral lisa mett või piparmünti.


    🌸 Kasulik teada:

    Ivan-tšai ei sisalda kofeiini, seega sobib ka lastele ja õhtuseks teeks.

    Teda hinnatakse rahustava toime, põletikuvastaste omaduste ja seedeelundkonna toetamise eest.

    Fermenteeritud tee maitse on õrn, lilleline ja kergelt magus – sarnane mustale teele, aga ilma tanniinide kibeduseta.