okt. 09

Paadimees ookeanil-nii sündis Rahu

Täna ma ei pea teadma.

Ma ei tea täpselt, kellele see on või miks see sündis. Aga ma tean, et see soov luua tuli südamest. Täna ma loobun vajadusest teada kõike ette. Ma lihtsalt loon, nagu Looja minus loob. Ma teen selle rullõli valmis – teadmatuses, aga usalduses. Sest nii on vaja. Ja ma tean, et ka mina vajan seda õli. Lubasin endal selle luua ja luban endal abi vastu võtta.

Üks armas inimene jagas: meie oleme nagu paadimehed keset eluookeani, kelle ülesanne ei ole ookeani juhtida, vaid õppida enda paati valitsema – rahus, kohalolus, järjepidevuses. Selle õppimise käigus võib võtta vastu toetust. Ja vahel ongi just väline tugi see, mis aitab seesmiselt süveneda. Seda silmas pidades sündis rullõli Rahu – lihtne, looduslik, toetav – loodud rahu hoidmise ja juurdekutsumise teel.

Rahu baasiks on taimeõlitõmmis viinamarjaseemneõlis. Taimed on valitud intuitiivselt, aga selge tundega – rahu ja tasakaalu eesmärgil: naistepuna (valgus, sisemine stabiilsus), põdrakanep (närvisüsteemi tugi), angervaks (lõdvestus), roosa pojeng (pehmus ja väärikus), valge kibuvits (südameruumi õrn avamine).

Need taimed on leotatud aeglaselt ja soojalt, et nende looduslik vägi saaks avalduda ilma liigsete sekkumisteta. Iga taim on omal moel vaikne kaaslane – toetamas, mitte suunamas.

Ka eeterlike õlide valikul ei lähtunud ma ainult teaduslikest omadustest ega meeldivusest, vaid sellest, millised lõhnad kannavad rahu ja tasakaalu sagedust. Segu sai pehme, soe ja kandvalt rahulik: patchouli (maandus, kehasse toomine), ravintsara (hingamine ja selgus), lavendel aspic (rahutugi), ylang-ylang complète (südame pehmus), apelsin (helgus ja kergus). Õlide kogus on mõõdukas. Segus on pigem toetav alatoon kui esiletükkiv intensiivsus. Nii jääb õli kasutades ruumi ka enda tunnetusele ja hingamisele.

See rullõli ei soovi midagi muuta ega parandada. Ta lihtsalt tuletab meelde, et sul on lubatud olla rahus – ka siis, kui see rahu pole veel täielikult kohal. See on kutse. Toetav kohalolek. Loodud ilma müra ja nõudmiseta.

Sest vahel on lihtsalt vaja vaikset, looduslikku ruumi – kuhu saab toetuda, kui oled veel õppimas oma paati juhtima.

okt. 08

Soojuse sünd

✨ Soojuse sünd

Mõnikord tuleb hetk, kus sees süttib soov – mitte kindla plaani või vajaduse pärast, vaid lihtsalt seepärast, et süda hakkab rääkima.
Sel korral rääkis ta selgelt ja soojalt.
Tuli kutse luua väekas salv “Soojus” – mitte toode, vaid tunne, mis oleks olemas siis, kui väljas on külm ja sees on tühjus, kui keha vajab sooja ja hing tahab meeldetuletust, et valgus on alles.

Ma ei teadnud täpselt, kellele see mõeldud on, ega miks just praegu.
Aga praegu on iga päev uus ja iga päev tuleb vajadus luua midagi, mis toob soojust ja hoolt – endale, teistele, või lihtsalt maailma voogu tasakaalu juurde.
Nii sündis Soojus.

Kõik algas väärisõliga, mis sai tehtud kõrgekvaliteetsest külmpressitud oliiviõlist, kuhu panin pärnaõied, naistepuna, põdrakanepi, angervaksa, raudrohu, piparmündi ja paar saialilleõit.
Need taimed on meie maa hingus – igaüks oma looga ja väega:
🌼 Naistepuna – valguse ja sisemise tule kandja, aitab vabastada pingeid.
🌿 Põdrakanep – rahu ja ühenduse looja, toob keha ja meele ühele sagedusele.
🌾 Angervaks – toob liikumisse kerguse, aitab külma ja niiskuse järel taastuda.
🍃 Raudrohi – väekas kaitse- ja soojendustaim, ergutab vereringet ja väge.
🌱 Piparmünt – lisab värskust, avab hingamist ja annab selguse.
🌸 Pärnaõied – südame rahu, lõdvestuse ja magususe kandjad.
☀️ Saialill (kaks õit) – justkui päikese energeetiline sära, mis ühendab kõik teised taimed ühte helkivasse valgusesse.

Sellest õlist sai salvi süda.
Lisasin sheavõid, kookosrasva ja mesilasvaha, et see soe tunne jääks naha sisse – pehmelt, hoides ja kaitstes.
Lisaks glütseriin ja E-vitamiin, et niiskus ja elu selles väes säiliksid kaua.

Ja siis tuli lõhn – soe, sügav, elav.
Apelsini sanguine tõi rõõmu ja valguse, nelk lisas väe ja kaitse, muskaatpähkel ja ingver tõid sooja ja elujõu, ravintsara puhastas ja kaitses, patchouli maandas, ja palsamnulg kattis kõik metsase rahuga.
Need eeterlikud õlid ei olnud lihtsalt lõhnad – need olid sõnumid, mis tulid eri suundadest, kuid sobitusid täiuslikult nagu neli elementi ühes hinguses.

🌿 Maa andis rahu ja kaitse.
🔥 Tuli süttis soojuseks ja elujõuks.
💨 Õhk tõi hingamise ja kerguse.
💧 Vesi voolas rahuna, mis kannab.

Nii sündis Soojus – salv, mis ei ole ainult kehale, vaid ka hingele.
Kui seda endale kanda, tunned, kuidas ta justkui mössib ja võtab kaissu – rahustab, avab, pehmendab.
Ta ei küsi, kellele ta mõeldud on – ta lihtsalt on, ja leiab tee nende juurde, kes teda vajavad.

Ja võib-olla ongi see loomise tõeline olemus: mitte teada “kellele” või “miks”, vaid lihtsalt lasta soojusel sündida siis, kui maailm seda kutsub.

okt. 07

Kohalolu praktika üks võimalus

Kui meel ärev ja tunne, et pidevalt kuhugi kiire, mõtted rändavad siia-sinna, siis üks hea võimalus end tasakaalu tuua, on kohalolu praktika

🌬 1. Peatu hetkeks

Pane tähele, kus sa praegu oled.
Vaata ümberringi – värve, valgust, varju, heli.
Tunne, kuidas jalad puudutavad maad.
Kuidas hingamine toimub – ise, ilma et peaksid midagi tegema.

Sa oled siin.
Just praegu.

💗 2. Luba endal olla

Ei ole vaja midagi parandada.
Ei ole vaja “õiget” tunnet.
Kõik, mis sinus praegu on – olgu see rahu, ärevus, väsimus või lootus –
on osa sinust ja tahab vaid, et teda märgataks.

Ütle endale vaikselt:

“Ma märkan. Ma luban endal tunda. Ma olen siin.”

🌿 3. Too tähelepanu südamesse

Pane käsi rinnale.
Tunne oma pulssi või soojust.
Iga hingetõmme on kutse tagasi koju – iseenda sisse.
See on teadvelolek: teadmine, et elu toimub nüüd, sinu sees.

🌞 4. Luba rahulolul kasvada

Kui tahad, hinga sügavamalt sisse.
Välja hingates lase lahti pingest, mis ei kuulu siia hetke.
Sa ei pea midagi kontrollima.
Elu kannab sind.

✨ 5. Väike meelespea

Teadvelolek ei ole eesmärk, vaid tagasitulemine.
Iga kord, kui märkad, et meel on läinud minevikku või tulevikku,
tuled lihtsalt tagasi siia – hingamisse, kehasse, südamesse.
See on kõik, mida vaja.

okt. 07

Uneõli sünd

🌙

Naljakas mõelda, et tahtsin uneõli teha juba augustis, aga kuidagi ei jõudnudki.

Vahepeal tuli nii palju muud — elu, lapsed, uued ideed ja muutused.

Eile aga tundsin, et nüüd on aeg. Panin kõik valmis, vaatasin üle kõik oma eeterlikud õlid ja otsustasin, et teen lõpuks parima uneõli, mis mu õlidest võimalik luua on.

Ja tehtud see sai – kohe tuli kergem ja mõnusam tunne.

Vahepeal mõtlesin, kas üldse veel teha…aga siis taipasin, et muutused sünnivad siis, kui ma elan täna ja teen täna seda, mida armastan – mitte siis, kui muutus ise tuleb.

Nii sündis retsept, kuhu said sisse:

Lavendel aspic – rahustab meelt ja keha, aitab pingest lahti lasta ja loob sisemise harmoonia.

Apelsin sanguine – toob soojust ja rõõmu, aitab muremõtted pehmeks muuta.

Geranium Bourbon – tasakaalustab tundeid, avab südame ja aitab helluse kaudu rahuneda.

Patchouli – maandab, toob turvatunnet ja ühendab maaga.

Ylang-Ylang III – aitab lõõgastuda ja tunda end hoituna; ühendab keha ja hinge pehmuses.

Kõik need õlid segunesid viinamarjaseemneõliga, mis on kerge ja kiiresti imenduv baasõli – ei jäta nahka rasvaseks, toidab õrnalt ning aitab eeterlike õlide väel kehasse sulanduda.

See õli kannab endas voolavuse ja pehmuse energiat – just seda, mida uinumiseks vaja.Ja nüüd, kui see on valmis, tunnen, et see on tõesti hea kombinatsioon – rahustav, hingega tehtud ja pehme nagu uni ise. ✨

okt. 05

Teised vms iseenda varjud, sügavamalt

✨Kui teised inimesed tekitavad meis segadust, valu või ärritust, peegeldub selles sageli osa meist endist — varjatud tunne, vajadus või valu,mis ootab märkamist ja mõistmist, mitte hukkamõistu.

Teise käitumine puudutab harva ainult teda.

Kui kellegi viha puudutab, võib see avada kontakti omaenda vihaga.

Kui teise suletus ärritab, võib see peegeldada kohta,kus ollakse ise veel suletud.

Kui teise hirm tekitab segadust, võib see olla kutse näha omaenda hirmu, mis vajab embust.

Kui inimene valib näha teises mitte vaenlast, vaid peeglit —ja kohtleb teist nii, nagu tahaks, et koheldaks tema enda varjusid: kaastundlikult, hinnanguteta, pehmelt ja avatult —tekib ruum mõistmiseks.

See on samm armastuse poole hirmu asemel, samm südame teekonnal.

Selline hoiak ei tähenda võitlust ega parandamist.

See on ruumi hoidmine —ruumi teisele ja ruumi endale.

Lubamine, et valu võib olla nähtud ja tunda turvalisust, ilma et peaks selle eest põgenema või seda teise peal välja elama.

Teised inimesed on nagu erinevad peeglid, kes näitavad varjusid, mida inimene veel endas ei näe.

Kui neid kohelda lugupidamise ja mõistmisega, nagu omaenese tundlikke osi, tekib uus kvaliteet — rahu.

Ja kui keegi valib mitte rünnata, vaid kaitsta, mitte sulguda, vaid mõista, muutub sisemine ruum pehmemaks ja avaramaks.

Piirid jäävad alles, aga need pole enam jäigad —need on teadlikud, ausad ja hoolivad.

Varjude aktsepteerimine ei tähenda enese hülgamist, vaid sügavamat kohalolu. See ei tähenda vaikimist, vaid teadlikku väljendust.

See ei tähenda paksu naha kasvatamist, vaid sügavat lubamist ja päris aktsepteerimist. Kui tekib mõistmine, et teise valu on sageli oma valu peegeldus, kaob vajadus vastanduda. Kõik, mis näis võõras, muutub korraga omaks.

Ja maailm muutub sammhaaval —mitte jõuga, vaid teadvusega.Sest tõeline muutus sünnib siis,kui nähakse varjus valgustja valguses varju. 💛

okt. 04

Elu on hoid

Täna hommikul ärkasin ja tundsin, et ma ei pea kõike korraga kandma. Kõiki küsimusi, mälestusi, segadust, mis päevade jooksul on üles kerkinud. Elu on viimasel ajal toonud mu ette palju. Ja ometi on mul alati olemas valik.

Täna valisin hoida.

Hoida seda, mis on päriselt vajalik – rahu, armastust, lihtsaid hetki. Hoida elu imelist, mis on juba olemas. Hommikust vaadet, mis avaneb akna taga. Vaikust, mis kutsub korraks peatuma. Kohvitassi soojust peos.Kui ma niimoodi hoian, siis taipan, et ime ei ole kuskil kaugel. Ime on siin – selles, et hingan. Selles, et lapsed magavad veel rahulikult. Selles, et päike hakkab udu seest esile tulema. Ja selles, et minus on jõud valida. Mitte võidelda, mitte kiirustada, vaid lihtsalt olla ja hoida.

Eile sain seda taas kogeda. Ma ei mõelnud head teha, kui raagritsikatele kodu otsisin. Soovisin vaid, et nad leiaksid väärilise paiga, kus neid oodatakse ja hoitakse. Kui isa nendele järele tuli, ei olnud mul ootusi. Aga elu tõi vastu kingituse, mis pani mind peatuma. Ta ulatas mulle šokolaadi, mänguasja ja kauni uhke kohvitassi. Mitte kohustusest ega tagamõttest, vaid siirast tänust. See puudutas mind sügavalt – sest just selline on elu tegelik imeline olemus. See tuleb tagasi siis, kui me lihtsalt teeme asju südamest.

Ja nüüd, täna, saan minna lastega oma emale külla. Öelda talle: sa oled hoitud.

See on sõnum, mida me kõik vajame, olenemata vanusest. Et keegi ütleks ja näitaks, et meid kantakse.Nii ühenduvad need hetked ühte. Hommikune kargus, eilne ootamatu tänu, tänane kohtumine emaga. Kõik need räägivad sama lugu – elu ei olegi pidev võitlus ega pingutus. Elu on hoidmises, märkamises, armastuses. Ja siis, kui ma julgen lihtsalt hoida, annab elu mulle vastu rohkem, kui ma oleksin osanud paluda. 🌸

okt. 03

Tänulikkus läbi minu silmade

Elu peegeldab meile pidevalt seda, kuhu oma pilgu ja südame pöörame. Kui märkame head – kasvõi kõige väiksematki hetke, naeratust või sooja puudutust –, hakkab headust meie ümber juurde kasvama. Kui aga keskendume raskusele, hakkab elu justkui vastama selle mustriga.

Seepärast on tänulikkus midagi enamat kui lihtsalt sõna – see on seisund. Seisund, milles tunneme, et elu juba toetab meid, hoiab meid ja annab rohkem, kui ehk oskame näha.

Kui seda seisundit on veel raske ette kujutada või sisse võtta, siis ongi tänulikkuse teadlik harjutamine väike, aga suur samm. Märkame ühte head asja – ja ühel hetkel märkame juba mitut.

✨ Tänulikkus ei ole ponnistus. See on kutse elada rahus ja külluses.
✨ Märgates head, loome head.

Ja usun, et kõik me soovime elada hästi. 💚

sept. 30

Häirimine kui teejuht armastuseni

Kui me lõpetame võitlemise ja püüdmise muuta teist, avardub meie enda ruum – ja selles ruumis saab sündida tingimusteta armastus.

On hetki, mil miski meid häirib. Esimene instinkt on otsida lahendust – muuta olukorda, parandada teist inimest või eemaldada ebamugavust. Kuid vahel polegi häirimine tulnud meie ellu selleks, et me midagi “ära parandaksime”. Mõnikord on see hoopis kutse õppida alistuma ja avanema tingimusteta armastusele.

See ei tähenda, et me ei peaks piire seadma. Piirid on iseenda hoidmise viis, armastuse loomulik raamistik. Kuid samaaegselt võime mõista, et teist inimest me muuta ei saa. Me saame vaid avardada omaenda ruumi, lubada südamel laieneda ja vastu võtta. See, mis meid häirib, on justkui peegel, mis näitab kätte koha, kus meis endis on veel ruumi kasvamiseks.

Kui suudame öelda: “Ma näen sind sellisena, nagu sa oled. Ma ei pea sind muutma. Ma valin iseenda ruumi hoida ja samal ajal armastust kasvatada,” siis muutub midagi peenelt, kuid väga sügavalt. Meie kohalolu muutub. Meie energia muutub. Ja sageli hakkab muutuma ka stsenaarium ise – olukorrad, suhted ja kogemused. Mitte sellepärast, et me neid otseselt kontrolliksime, vaid sest oleme loonud enda sees uue sageduse.

Nii võib häirimine, mis alguses tundus koormav ja raske, osutuda hoopis kingituseks. Märgiks, mis kutsub meid sisemisse avardumisse, pehmusesse ja tingimusteta armastusse. Ja selles avardumises hakkab elu ise õrnalt ümber kujunema – kooskõlas meie südamega.

sept. 28

Ootus ja andmine – peegeldus suhetes ✨

Kõige suuremad ootused on meil sageli just oma lähedastele – neile, keda armastame ja kes on meile kõige olulisemad. Just nendes suhetes kerkivad esile meie suurimad vajadused ja haavatavused. Seepärast ongi küsimus eriti aus ja valus: kas me ise anname tagasi seda, mida neilt ootame?

Täna sündis mul sõbrannaga suhtluses eriline taipamine. Meil ei õnnestunud telefonikõne, aga vahetasime häälsõnumeid. Kuulasin tema teekonda ja tundeid ning tundsin, kuidas ka minu enda mõtted ja vajadused kerkisid esile. Ja korraga taipasin midagi väga lihtsat, aga samas sügavat: me väljendame sageli oma vajadusi ja valu, kuid kas me ise anname samaväärselt tagasi seda, mida teisest ootame?

🌱 Sageli ootused peegeldavad meie endi täitmata vajadusi.
Kui igatsen tähelepanu, hoolt või mõistmist, tundub loomulik pöörata pilk väljapoole ja loota, et keegi teine seda pakub.

🌱 Enda puhul oleme leebemad.
Me teame oma põhjuseid ja vabandusi („mul oli raske päev“, „ma ei jõudnud“), kuid teistelt ootame ideaalset vastust.

🌱 Ootus ja andmine ei saa lahus olla.
Kui tahan mõistmist, pean õppima ise mõistma. Kui igatsen hoolt, võiksin küsida: kuidas mina hoolin? Kui vajan tähelepanu, kas oskan seda ka ise pakkuda?

🌱 Suhted on peegel.
See, mida teisest ootame, näitab meile tegelikult, mida meie enda süda vajab ja kus meil on võimalus kasvada.

Nii sünnibki sügavam arusaamine: ootused ei ole valed, need on sõnumid meile endile. Kui neid märgata ja tasakaalustada andmisega, muutuvad suhted kergemaks ja ehtsamaks. Armastus, hool ja tähelepanu hakkavad voolama mõlemas suunas, mitte vaid ootuste kaudu.

💫 Me ootame tingimusteta armastust.
Aga et seda oodata ja kogeda, peame küsima ka endalt:
kas ma ise oskan ja julgen armastada tingimusteta?

sept. 23

Aitamine

Olen märganud, et aitamisel on alati kaks suunda.

Kui aitan, sest see tegevus mulle endale meeldib – mulle on loomulik seda teha –, siis tunnen, et energia jääb minusse. Mul on pärast kergem olla, justkui olen saanud juurde, mitte ära andnud.

Kui aga aitan, sest tahan kedagi päästa või tõestada, et ma olen vajalik, siis tunnen, kuidas energia lahkub minust. Pärast on tühi tunne, jõud on otsas.

See vahe on selge: üks sünnib rõõmust ja soovist, teine hirmust ja kohustusest.

Ja ma tean, kumb aitab mind end tervena hoida.