Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama.

Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks.

Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust eemal. Jälle pidin endas looma usaldust: “Mu armastus on temaga, isegi kui mina ei ole.” Ja ma nägin, kuidas iga minu sisemine rahu andis lapsele kindlust.

Ühel päeval jõuab kätte ka aeg, kui kool on läbi ja laps astub oma ellu. See samm seisab mul veel ees, kuid juba nüüd tean: see saab olema minu suurim lahtilaskmise õppetund. Seal ei lase ma lahti ainult igapäevastest hüvastijättudest, vaid oma lapse kui “väikese” kujutlusest. Ma ütlen endale: “Sa ei kuulu mulle, vaid oma teele. Ma olen sind hoidnud, nüüd hoiab elu sind edasi.”

Ja kui lapse teekonnal tekivad takistused, siis ka see on osa tema kasvamisest. Minu ülesanne pole joosta kohe päästma ega omaenda traumadest lähtuvalt sekkuda. Minu ülesanne on olla kõrval, hoida usaldust ja pakkuda tuge, kui ta seda päriselt vajab. Sest ainult nii saab ta kogeda, et ta ise suudab, ja õppida oma väest elama.

See taipamine pole tulnud raamatutest. See on minu enda sisemine dialoog ja õppimise tee. Olen ausalt pidanud vaatama oma hirmudele otsa – hirmule kaotuse ees, kontrolli kaotamise ees, hirmule, et äkki ta ei saa hakkama. Ja kui ma olen neid hirme tunnistanud, olen õppinud vaikselt lahti laskma.

Iga kord, kui luban endal lahti lasta, kingin lapsele vabaduse kasvada. Ja kingin endale rahu – sest mõistan, et armastus ei kao kuhugi, isegi kui mu käed enam ei hoia.

Väesõnum vanemale

“Kui minus on rahu, saab ka minu laps rahu. Ma usaldan tema teed ja olen toeks, ilma oma hirmudest lähtumata. Armastus jääb alati meie vahele, isegi siis, kui mu käed lasevad tal minna.”

Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta.

Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki.

Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad loovusest, soovist jagada armastust ja pakkuda hoolt. Minu jaoks ei tähenda ettevõtlus ainult äri, vaid see on teekond, kus ma õpin väärtustama nii iseennast kui ka teisi, kus ma õpin andma ja vastu võtma, usaldama elu voolu ja samal ajal looma päriselt kätega midagi nähtavat.

Hindade teema on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. Olen kuulnud soovitusi: “Pane hind nii kõrgeks, et hakkab häbi”, teine jälle “liiga kallis”. Aga kui ma seda ja teist proovisin, tundsin, et kaob rõõm ja usaldus iseenda vastu ning ma ei saa aru enam, mida ma teen. Hind ilma südame kohaloluta ei kanna väärtust.

Ma mõistsin, et minu tee on teine – tee, kus hind ei ole alati kivisse raiutud, vaid võib sündida sisetunde järgi. Mõnikord on minu looming kingitus, mõnikord aus tasu, mõnikord vaba panus. Ja kõik need on õiged, kui nad tulevad kooskõlast minu enda südamega.

Samal ajal tean ma väga hästi, et raha on elu loomulik osa. Ta ei ole minu eesmärk omaette, kuid ta on vahend, mille kaudu ma saan katta elu igapäevased vajadused ja hoida oma loomingu voolamas. Raha ei ole minu jaoks ei häbi ega ahnus, vaid energia, mis loob tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel. Kui ma annan südamest ja hoolivusest ning võtan ausalt vastu, siis voolab ka raha õigel moel.

Minu ettevõtluse rada on seega pigem elav ja paindlik kui jäik ja rangete reeglite järgi. Ma ei pea end kinni õpetustest, mis räägivad ainult numbritest, vaid järgin oma sisetunnet. Sest alati, kui lähen teiste reeglite või raha tagaajamise rada, kaob mul siht silme eest. Aga kui luban endal elada oma viisil – vahel mänguliselt nagu Pipi, vahel sügavamalt ja tõsisemalt, aga alati loovalt, armastusega ja hoolivusega –, siis tunnen end hästi.

See on minu tee ettevõtluses. Tee, kus loovus on teraapia, ettevõtlus on ettevõtlikkus ja raha on loomulik osa tasakaalust. Tee, kus ma õpin samm-sammult lubama endal anda ja lubama endal vastu võtta. Tee, kus iga loodud salv, õli või kaart kannab endas killukest rõõmu, hoolt ja südame soojust.✨ Ja lõpuks on see kõik väga lihtne: kui ma loon südamest ja hoolivusest ning võtan vastu ausa tasu, sünnib tasakaal. Ja just see ongi minu ettevõtluse rada.

On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane.

Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust.

Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde.

Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?”

Võib-olla on see kallistus, hea sõna, tass sooja teed või lihtsalt jalutus värskes õhus.

Ja nii ma tuletan endale meelde:✨ “See, mis on täna raske, ei defineeri homset. Ma liigun edasi. Ma usaldan, et elu hoiab mind. Ja ma luban rõõmul end puudutada kasvõi kõige väiksemas asjas.”