Elu peegeldab meile pidevalt seda, kuhu oma pilgu ja südame pöörame. Kui märkame head – kasvõi kõige väiksematki hetke, naeratust või sooja puudutust –, hakkab headust meie ümber juurde kasvama. Kui aga keskendume raskusele, hakkab elu justkui vastama selle mustriga.
Seepärast on tänulikkus midagi enamat kui lihtsalt sõna – see on seisund. Seisund, milles tunneme, et elu juba toetab meid, hoiab meid ja annab rohkem, kui ehk oskame näha.
Kui seda seisundit on veel raske ette kujutada või sisse võtta, siis ongi tänulikkuse teadlik harjutamine väike, aga suur samm. Märkame ühte head asja – ja ühel hetkel märkame juba mitut.
✨ Tänulikkus ei ole ponnistus. See on kutse elada rahus ja külluses. ✨ Märgates head, loome head.
Kui me lõpetame võitlemise ja püüdmise muuta teist, avardub meie enda ruum – ja selles ruumis saab sündida tingimusteta armastus.
On hetki, mil miski meid häirib. Esimene instinkt on otsida lahendust – muuta olukorda, parandada teist inimest või eemaldada ebamugavust. Kuid vahel polegi häirimine tulnud meie ellu selleks, et me midagi “ära parandaksime”. Mõnikord on see hoopis kutse õppida alistuma ja avanema tingimusteta armastusele.
See ei tähenda, et me ei peaks piire seadma. Piirid on iseenda hoidmise viis, armastuse loomulik raamistik. Kuid samaaegselt võime mõista, et teist inimest me muuta ei saa. Me saame vaid avardada omaenda ruumi, lubada südamel laieneda ja vastu võtta. See, mis meid häirib, on justkui peegel, mis näitab kätte koha, kus meis endis on veel ruumi kasvamiseks.
Kui suudame öelda: “Ma näen sind sellisena, nagu sa oled. Ma ei pea sind muutma. Ma valin iseenda ruumi hoida ja samal ajal armastust kasvatada,” siis muutub midagi peenelt, kuid väga sügavalt. Meie kohalolu muutub. Meie energia muutub. Ja sageli hakkab muutuma ka stsenaarium ise – olukorrad, suhted ja kogemused. Mitte sellepärast, et me neid otseselt kontrolliksime, vaid sest oleme loonud enda sees uue sageduse.
Nii võib häirimine, mis alguses tundus koormav ja raske, osutuda hoopis kingituseks. Märgiks, mis kutsub meid sisemisse avardumisse, pehmusesse ja tingimusteta armastusse. Ja selles avardumises hakkab elu ise õrnalt ümber kujunema – kooskõlas meie südamega.
Kõige suuremad ootused on meil sageli just oma lähedastele – neile, keda armastame ja kes on meile kõige olulisemad. Just nendes suhetes kerkivad esile meie suurimad vajadused ja haavatavused. Seepärast ongi küsimus eriti aus ja valus: kas me ise anname tagasi seda, mida neilt ootame?
Täna sündis mul sõbrannaga suhtluses eriline taipamine. Meil ei õnnestunud telefonikõne, aga vahetasime häälsõnumeid. Kuulasin tema teekonda ja tundeid ning tundsin, kuidas ka minu enda mõtted ja vajadused kerkisid esile. Ja korraga taipasin midagi väga lihtsat, aga samas sügavat: me väljendame sageli oma vajadusi ja valu, kuid kas me ise anname samaväärselt tagasi seda, mida teisest ootame?
🌱 Sageli ootused peegeldavad meie endi täitmata vajadusi. Kui igatsen tähelepanu, hoolt või mõistmist, tundub loomulik pöörata pilk väljapoole ja loota, et keegi teine seda pakub.
🌱 Enda puhul oleme leebemad. Me teame oma põhjuseid ja vabandusi („mul oli raske päev“, „ma ei jõudnud“), kuid teistelt ootame ideaalset vastust.
🌱 Ootus ja andmine ei saa lahus olla. Kui tahan mõistmist, pean õppima ise mõistma. Kui igatsen hoolt, võiksin küsida: kuidas mina hoolin? Kui vajan tähelepanu, kas oskan seda ka ise pakkuda?
🌱 Suhted on peegel. See, mida teisest ootame, näitab meile tegelikult, mida meie enda süda vajab ja kus meil on võimalus kasvada.
Nii sünnibki sügavam arusaamine: ootused ei ole valed, need on sõnumid meile endile. Kui neid märgata ja tasakaalustada andmisega, muutuvad suhted kergemaks ja ehtsamaks. Armastus, hool ja tähelepanu hakkavad voolama mõlemas suunas, mitte vaid ootuste kaudu.
💫 Me ootame tingimusteta armastust. Aga et seda oodata ja kogeda, peame küsima ka endalt: kas ma ise oskan ja julgen armastada tingimusteta?
Kui aitan, sest see tegevus mulle endale meeldib – mulle on loomulik seda teha –, siis tunnen, et energia jääb minusse. Mul on pärast kergem olla, justkui olen saanud juurde, mitte ära andnud.
Kui aga aitan, sest tahan kedagi päästa või tõestada, et ma olen vajalik, siis tunnen, kuidas energia lahkub minust. Pärast on tühi tunne, jõud on otsas.
See vahe on selge: üks sünnib rõõmust ja soovist, teine hirmust ja kohustusest.
Elu toob meile kõigile hetki, kus tundub, et kõik juhtub korraga. Ka minul on olnud viimasel ajal nii: kodu, pere, kooli algus, otsused ja muud suured sammud. Kui olen neisse korraga sukeldunud, olen vahel avastanud, et hingamine kaob ja minust saab justkui “teine Kristi” — närviline ja kiirustav, kuigi mu süda tegelikult igatseb rahu.
Olen hakanud märkama, et rahu ei tähenda tormi puudumist, vaid oskust hingata ka selle sees. 🌿 See on minu tee. Samm-sammult, üks hetk korraga.
Siin on mõned lihtsad võtted, mida kasutan, et endale rahu lubada:
✨ Kolm hingetõmmet. Kui hakkan närviliseks muutuma, sulen silmad ja hingan kolm korda sügavalt. Väljahingamisega lasen pingel minna, sissehingamisega kutsun rahu.
✨ Üks asi korraga. Kui on palju asju, peatan end ja küsin: “Mis on see üks, mida ma praegu teen?” Kõik muu võib hetkeks oodata.
✨ Tempo aeglustamine. Kui märkan, et liigun liiga kiiresti, aeglustan teadlikult oma liikumist või rääkimist. See on väike ime, mis toob tagasi tasakaalu.
✨ Tänuõhtu. Päeva lõpus meenutan vähemalt ühe hetke, kus mul õnnestus rahu hoida. Tänan end selle eest ja luban sellel kasvada.
Ma ei ole valmis, ma olen teekonnal. Iga päev õpin. Ja kui unustan, siis alustan uuesti.
Kui sina ka vahel tunned, et elu paiskab kõike korraga su teele, siis ehk leiad nendest lihtsatest sammudest toetust. Rahu on meis kõigis olemas – isegi tormi keskel. 🌸
Ego ja meel tahavad kontrollida. Meie aju on harjunud otsima turvatunnet ja ennustatavust. Kui elu toob midagi ootamatut, tõuseb automaatselt kaitse – „pean hakkama võitlema“.
Mineviku haavad ja mustrid. Kui oled varem kogenud valu, hülgamist või ebakindlust, siis sees võib olla programm: „kui ma ei võitle, jään ilma või kannatan“.
Hirm tundmatu ees. Alistumine tähendab usaldust tundmatu vastu. See võib tunduda hirmutav, sest kontrollist lahtilaskmine meenutab justkui kukkumist tühjusesse.
🌸 Mida alistumine tegelikult tähendab:
See ei ole allaandmine. See on eluga koostöös olemine – lasta voolul kanda ja tegutseda sealt, kus süda on rahulik.
Alistumine ei võta ära sinu väge, vaid toob selle kohale – sest siis tegutsed mitte hirmust, vaid usaldusest.
💫 Võti: Kui märkad, et lähed võitlusesse, siis küsi endalt: 👉 „Mida ma praegu kardan, et juhtub, kui ma lihtsalt luban olla?“ Tihti vastus on: „Ma kardan, et mind ei hoita.“ – ja siis saad endale meelde tuletada: „Ma olen hoitud.“ 🌟
✨Viimasel ajal on hommikud toonud ärkamise juba kell 4. Sel hetkel on maailm vaikne ja justkui ootamas. 4.44 tundsin otsust – hakkan looma kaarte. Alles hiljem vaatasin, mida see numbrite kombinatsioon tähendab. See hetk oli nagu kinnituseks, et olen õigel rajal.
Nii sündisid punased kaardid – ühele poole minu enda kirjutatud sõnumid, teisele poole Zibu märgid, mis tulid minuni justkui ise. Mõnele lisasin väikese kleepsu või pildi – et rõõm ja üllatus oleks veelgi suurem.
Paralleelselt sündisid ka laste kaardid – värvilised, mängulised ja lihtsate sõnumitega, mis tuletavad meelde: “sa oled hoitud, sa oled oluline, ka hirm on okei.”
Kaartide loomine on minu viis olla ühenduses – nii enda kui ka millegi suuremaga. Iga sümbol ja sõna kannab väge, mis meenutab: elu liigub õigel ajal ja omas voolamises.
Täiskasvanutele ja lastele on eraldi võimalused – ühed sügavamateks sisekaemusteks, teised mänguliseks ja turvaliseks toetuseks.
Kui tunned, et need kaardid sind kõnetavad või soovid ise oma kaarte luua, olen kokku pannud loomise komplekti. Soovi korral tulen ka gruppi külla ja aitan luua igal ühel oma sõnumid ja kaardid.
Kõik sai alguse ühest lihtsast, kuid sügavast küsimusest – mida oma eluga peale hakata? See küsimus kummitas pikalt kuni enam ei jaksanud. Ühel hetkel taipasin, et vastuseid ei pea otsima – piisab, kui lasta olemisel juhatada.
See juhatus viis mind looduse juurde. Meie enda aasade väekatest taimedest sündisid esimesed salvid, hiljem ka tinktuurid, spreid ja õlid (juba mitmed aastad ennem oli raamatuid just taimede teemal lugeda ja kingitusena samuti saadeti just taimedega seonduvat, samuti aitas imeliselt Källomäe perenaine oma teadmistega). Need polnud aga loodud müügiks, vaid selleks, et õppida, kogeda ja avastada, kuidas loodus saab inimest toetada.
💚 Salvide sünd ja armastus
Salvid sündisid minu elus armastusest looduse ja taimede vastu. Iga taim, iga tõmmis ja iga segamine on minu jaoks justkui dialoog loodusega – võimalus olla ühenduses ja võtta vastu see vägi, mida taimed jagavad. Salv on rohkem kui lihtsalt segu purgis – see on armastus, mis sünnib südame ja käte koostööst, alati justkui õige inimese jaoks õigel hetkel.
💚 Kaartide sünd ja tähendus
Teistsuguselt, kuid sama sügavalt tulid minu ellu ka kaardid. Aastate jooksul märkasin, kui oluline on inimestel saada meeldetuletusi oma enda sisemisest väest ja selgusest. Seepärast tundsin, et mul on ülesanne luua tööriist, mille kaudu saab igaüks ise kokku panna endale sobivad toetavad sõnumid ja energia. Kaardid ei ole lihtsalt ilusad laused – need on energeetilised sillad, mis aitavad ühendada inimese tema enda tarkuse ja jõuga.
Sellest kasvasid välja ka töötoad – kohtumispaigad, kus saab põimida looduse väe, loovuse ja oma sisemise tarkuse.
💚 Miks ma teen nii, nagu teen
Ma ei tee salve ega kaarte selleks, et midagi väljastpoolt peale suruda. Teen neid seepärast, et see on minu loomulik tee – viis, kuidas jagada armastust, kohalolu ja sisemist väge. Kui keegi tunneb ja vajab, siis ta leiab minuni tee ise. Ja siis on minu roll vaid lihtne: anda edasi oskused ja luua ruum, kus inimene saab ise kogeda ja avastada, mis teda toetab.
Lisaks kõigele õpitule ja kogetule tean ma, et minus on ka midagi teistsugust – olemise ja tundmise viis, mida ei saa lõpuni seletada. See ei tugine ainult teadmistele, vaid pigem vaikusest sündivale kohalolule. Need, kes tunnevad ja vajavad, leiavad minuni tee ise.
Kui sul on vaja teada minu “päriselu tausta”, siis olen 2004–2024 töötanud sotsiaaltöö valdkonnas (vahepealsete emapuhkustega). Praegu olen täieõiguslikult pühendunud ema, beebiga kodus ja lisaks veel ema kahele suuremale lapsele– ja see ongi minu suurim ja sügavaim tee🌿.
Minu eesmärk on luua ruume ja võimalusi, kus inimene saab kogeda oma sisemist väge – läbi taimede, loomise ja kohalolu.
Kui liigume uude paika – olgu see kodu, kool, töö või kogukond – on meis sageli suur unistus ja entusiasm: leida oma koht, jagada dialoogi, luua soojust ja teha ühiselt midagi tähenduslikku. See igatsus on inimlik ja kaunis – ta näitab meie loomulikku vajadust kuuluda.
Alguses paneme kogu hinge sisse – toome valgust, loome dialoogi, anname soojust. Kuid vahel juhtub, et vastukaja ei tule. Ootus jääb täitmata, ja entusiasm, mis tundus kingitus, võib mõnes kohas isegi liig tunduda. Tekib vaikus või külmus, mille sees meie valgus ei saa peegelduda.
See ei tähenda, et valgus meis kustuks. Vastupidi – ta on olemas. Lihtsalt mitte igas pinnases ei saa ta kasvada. Mõnes kohas hakkame paratamatult kokku tõmbuma, mitte halvast tahtest, vaid selleks, et hoida oma sisemist väge.
Samas võib teine inimene astuda samasse paika ja leida, et just seal saab ta toimida. Ka temal pole lihtne, kuid tema valgus peegeldub selles pinnases, sest tema kasvuvajadus ja mustrid sobivad selle keskkonnaga.
Nii ongi inimesed nagu taimed:
Üks vajab liivast pinnast ja päikest, et kasvada.
Teine vajab varju ja niiskust, et õitseda.
Kolmas vajab rammusat mulda ja rohket hoolt.
Kõik taimed on õiged ja ilusad, aga nad ei saa samades tingimustes ühtemoodi kasvada. Sama on inimestega – see, mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida.
Vahel võime jääda endas vigu otsima lõpmatuseni – kuni katki läheme. Vigu leiab alati, kui neid otsida. Aga tegelikult on meis kõike ja me vajame pigem hoolt kui lõputut kriitikat. Hästi hoitud taim ei räägi oma vigadest – ta lihtsalt kasvab ja õitseb.
Tomat võib roosipõõsas tunduda kohatuna, peaaegu “veana.” Aga kasvuhoones on ta suur vägi ja küllus. Sama on roosiga – tema ei saa kasvuhoones õitseda, aga päikese käes saab temast ilu. Kumbki pole vale, kumbki pole vigane – nad lihtsalt vajavad erinevaid tingimusi.
Ja ometi – ka ebasoodne pinnas võib olla tohutult vajalik kasvulava. Kui taim või inimene, kes on harjunud särama väljapoole, ei saa seda teha, pöördub valgus sissepoole. See on hetk, mil toimub puhastumine, juurte tugevdamine ja sisemise väe avastamine. Just sellistes ebamugavustes sünnib tihti looming, mis ei tule väljast, vaid kerkib sügavast seest.
Nii ei ole ebasoodne keskkond ainult takistus. Ta on võimalus – olla korraks varjus, et koguda väge, avastada uusi tahke ja ühel hetkel puhkeda välja sootuks uuel kujul.
✨ Küsimus pole mitte selles, kas jääda või minna, vaid selles, kas koht toidab sinu valgust või sunnib sind hoopis oma juuri uurima. Mõlemal on väärtus. Me kõik oleme erinevad taimed, igaühel oma ülesanne ja vägi. Õigetes tingimustes saab igaüks meist õitseda – vahel aga kasvatab meid kõige rohkem just ebamugav pinnas. ✨
