Kapsas on üks vana ja hinnatud köögivili, mida on kasutatud nii toiduks kui ka rahvatarkuses keha toetamiseks. Ta sisaldab rohkelt vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid ning on eriti tuntud oma C-vitamiini sisalduse poolest. Toiduna süüakse kapsast nii toorelt, keedetult, hautatult kui ka hapendatult. Toores kapsas on krõmpsuv ja vitamiinirikas, samas kui hapukapsas on tuntud kui hea toit seedimisele, sest sisaldab kasulikke piimhappebaktereid.

Rahvatarkuses on kapsast kasutatud ka välispidiselt. Kapsalehti on pandud kompressina valutavatele või paistes kohtadele, sest kapsal on jahutav ja rahustav toime ning seda on kasutatud põletike ja paistetuse leevendamiseks. Mina olen kapsalehti pannud ka oma lastele köha korral, sest rahvatarkuses öeldakse, et kapsas justkui “tõmbab” põletikku endasse. Tavaliselt soojendan kapsalehte enne kergelt ahjupliidil või soojas, et see muutuks pehmeks ja mõnusalt soojaks. Väga hea on panna kapsalehele ka tilk mett ning asetada see rinnale või seljale vastaspoolele. Ka lihtsalt soe kapsaleht võib olla väga hea abiline ning sageli on köha pärast kapsalehe kasutamist üsna kiiresti leevenenud. Oluline on, et kapsaleht ei oleks liiga kuum ning enne kasutamist tasub eemaldada lehe seest need paksemad kapsa tugevad sooned või ribad, et leht saaks paremini vastu keha hoida.

Kuigi kapsas on väga lihtne ja tavaline köögivili, on ta olnud läbi aegade oluline nii toidulaual kui ka kodustes tarkustes – toitev, toetav ja mitmekülgne taim. 🥬🌿

Kartul on lihtne ja igapäevane toit, kuid temas peitub palju väärtuslikku. Suur osa kartulis leiduvatest vitamiinidest ja mineraalainetest paikneb koore lähedal, seetõttu on kasulik kartulit valmistada koorega. Kartul sisaldab süsivesikuid ehk tärklist, mis annab kehale energiat, ning lisaks leidub temas ka C-vitamiini, kaaliumi ja kiudaineid. Kõige tervislikumaks peetakse kartuli keetamist või aurutamist, sest nii säilib rohkem toitaineid ja kartul jääb kergesti seeditavaks. Aurutamisel küpseb kartul veeauru sees, mitte vees, mistõttu säilib tema loomulik maitse ja väärtus paremini. Kartulit võib valmistada ka ahjus küpsetades, eriti koos koorega, samas kui rohkes rasvas praadimine muudab selle raskemini seeditavaks.

Rahvameditsiinis on kartulit kasutatud mitmel moel. Toore kartuli mahl on tuntud kui rahustav jook, mida on tarvitatud seedimise toetamiseks ja maoärrituse leevendamiseks. Mahla valmistamiseks riivitakse pestud kartul, pressitakse mahl välja ning juuakse seda värskelt enne sööki. Riivitud toorest kartulit on kasutatud ka kompressina nahal, et aidata leevendada põletikke, paistetusi ja väiksemaid nahahädasid, sest kartulil on jahutav ja rahustav toime. Samuti on tuntud kartulikeeduvee aur, mida on kasutatud hingamisteede niisutamiseks külmetuse ajal. Kartuli kasutamisel tasub siiski meeles pidada, et rohekaks muutunud või kibeda maitsega kartul võib sisaldada solaniini ning sellist kartulit ei soovitata süüa.

Kuigi kartul on väga tavaline ja lihtne toit, on ta olnud läbi aegade oluline nii toidulaual kui ka kodustes tarkustes – taim, mis annab kehale energiat, aitab turgutada ja toetada. 🥔🌿

Varsti on käes kase säramise aeg, mil puudest hakkab voolama värske kasemahl. Kevad on ka kase õitseaeg – siis saab koguda kasemahla ja pungi ning peagi ilmuvad värsked noored lehed, ka koor on väekas.

Kasemahl on kevadine looduse kingitus, mida on peetud organismi turgutajaks ja keha värskendajaks. Seda on kasutatud nii joomiseks kui ka välispidiselt naha ja juuste hoolduses.

Lisaks mahlale kasutatakse kaselt ka lehti ja pungi. Noored kaselehed sobivad hästi tee valmistamiseks ning neid on hinnatud keha puhastava ja turgutava taimena. Kasepungi kasutatakse samuti tõmmiste ja tinktuuride valmistamisel.

Kask on oluline ka meie saunatraditsioonis – kaseviht aitab ergutada vereringet, lõõgastada lihaseid ja tuua kehasse värskust.

Rahvapärimuses peetakse kaske puhtuse, uue alguse ja kevadise elujõu sümboliks – puuks, mis äratab looduse ja toob kergust ning värskust. 🌿

Sibul on lihtne, kuid väekas taim, mida on rahvatarkuses kasutatud juba väga pikka aega. Tal on antibakteriaalne ja haavu parandav toime ning teda on peetud heaks organismi turgutajaks. Sibul aitab toetada uriini- ja sapieritust ning seda on kasutatud ka külmetushaiguste ja gripi ajal. Rahvapärimuses on sibulat hinnatud ka seetõttu, et see aitab korrastada seedimist ja toetada keha loomulikku tasakaalu.
Peamiselt kasutatakse sibulajuurt ehk sibulat ennast, mis võetakse üles sügisel ja kuivatatakse. Toorest sibulat süüakse toidus, kuid seda on kasutatud ka erinevates kodustes segudes, näiteks mee või siirupiga köha ja külmetuse ajal. Sibulamahla on pandud ka nina alla nohu korral või kasutatud välispidiselt väiksemate nahahädade ja putukahammustuste puhul.
Rahvameditsiinis on sibulat kasutatud ka kompressina – näiteks pehmeks keedetud sibula putru on pandud valutavatele kohtadele või paistetustele. Mõnikord on sibulatükike asetatud ka valutavale hambale.
Kuigi sibul on igapäevane köögivili, on ta tegelikult väga mitmekülgne taim.

Ta annab toidule maitset, aitab keha turgutada ning on olnud läbi aegade üks lihtsamaid ja kättesaadavamaid taimi, mida kodus kasutada. 🧅🌿