On inimesi, kelle lähedus mõjub nii intensiivselt, et tunned end nende ees justkui täiesti alasti. Mitte füüsiliselt, vaid hingeliselt – kõik sinu mõtted, tunded ja hirmud tunduvad olevat nendele nähtavad. On äärmiselt ebamugav.
Sellistel hetkedel lipsab suust välja midagi, mida sa tegelikult öelda ei tahtnud, või hakkad üle seletama ja pärast tunned ärevust, süümekaid või piinlikkust. Tekib soov peitu pugeda.
Aga kui vaadata sügavamalt, siis pole see teine inimene, kes sulle selle tunde loob. Tema kohalolek lihtsalt peegeldab midagi sinus endas – seda kohta, kus sa veel ei ole täielikult ennast aktsepteerinud.
Kui aga muuta reaktsiooni, mitte joosta häbi ja ärevusse, vaid võtta hetkeks hingata, kohal olla ja öelda endale:“Ma olen täpselt sellisena piisav. Ma aktsepteerin ennast ja seda olukorda.
”Siis juhtub midagi imelist. Hinnangud ja pinged hajuvad, ka siis, kui teine inimene näib sinust mõtlevat kõige hullemaid mõtteid. Sul pole vaja tõestada ega peita – sa lihtsalt oled.
Alles siis kaob see lämmatav ebamugavus ja sünnib uus kergus. Ja iga kord, kui jääd kohalolekusse ja hingamisse, muutub järgmine kohtumine lihtsamaks.See on nagu sisemine treening – sammhaaval õpid olema nähtav ilma hirmuta.
Ühel päeval, kui köögis kerkis ahjus köömneleib ema ja õe jaoks, olin samal ajal loomas salvi Jakobile. Kogu kodu täitis korraga kahe loomise lõhn ja vägi – ahjust tulev soe, rammus leivalõhn ning potis vaikselt sulavate õlide ja vahade pehmus.
Leib ja salv – näiliselt kaks täiesti erinevat asja, kuid minu jaoks kannavad nad sama tähendust. Mõlemad sünnivad lihtsatest ja käepärastest asjadest, aga kui neisse panna süda, muutuvad nad millekski suuremaks. Leib toidab ihu, salv hoiab ja tervendab ihu. Mõlemad annavad edasi hoolt ja kodusoojust.
Just sellised hetked panevad mind tajuma, et see ongi minu loomulik rada – võtta seda, mis mul olemas, ja muuta see millekski, mis toetab. Ma ei pea end sundima looma, see on minus alati olnud. Kui prooviksin teisiti, kaoks minu käte puudutusest isiklik soojus ja vägi.
Beebisalvi retsept (220 ml taimeõli baasil)
Salv sündis minu enda valmistatud kummeli–saialille õlitõmmisest, sest õnneks olid mul kodus olemas ka kõik muud vajalikud vahendid.
Koostis (u 330 ml valmis salvi):
220 ml kummeli–saialille õlitõmmist (viinamarjaseemneõlis)
45 g sheavõid (~4–5 tl)
25 g kookosrasva (~2–3 tl)
30 g mesilasvaha (~3 spl)
Valmistamine:
1. Sulata vesivannis mesilasvaha, sheavõi ja kookosrasv.
2. Lisa juurde kummeli–saialille õli ja sega hoolikalt.
3. Vala puhtasse steriliseeritud klaaspurki.
4. Lase toatemperatuuril jahtuda ja tahkuda.
Kasutamine:
beebi naha hooldus (punetus, kuivus, mähkmepiirkond)
õhtuseks massaažiks rahustuseks ja und toetama
külmetuse ajal rindkerele ja seljale
väikeste haavade, kriimude ja putukahammustuste leevendamiseks kogu perele
✨ Nii sündis ühel ja samal ajal leib ja salv – mõlemad lihtsatest koostisosadest, aga täis hoolt ja väge.
See on minu loomulik tee, minu kodu vägi.
“Minu käed loovad loomulikult – kord leiba, kord salvi, kuid alati hoolt ja väge.” Ei ma ei eita, vaid võtan südamega selle teadmise omaks.
Beebi nahk on kui uus maailm – õrn, puhas ja habras. Selle hoidmiseks sündis kummelist ja saialillest loodud õli, mille vägi on pehme, tervendav ja alati toetav.🌼 Kummel toob rahu ja leevendust – ta vaigistab ärritust, aitab lõõgastuda ning soodustab und.
🌼 Saialill on päikese lilleke, kes tervendab, parandab ja taastab. Ta kaitseb nahka, rahustab punetust ja toob valgust igasse puudutusse.
Kui need kaks taime said kokku viinamarjaseemneõlis, sündis õli, mis on sama õrn kui lapse hingus. Valmistatud aeglaselt, madalal kuumusel, kannab iga tilk endas taime väge ja sõnumit: “Sa oled hoitud.” 💛
Kasutus perele👶
Beebile: naha igapäevane hooldus (kuivus, ketendus, ärritus) mähkmepiirkonna rahustamineõhtune massaaž und soodustama köha korral rinnale ja seljale määrida
👩👧 Emale: rinnanibude hooldus imetamise ajalkuiva naha, lõhenenud käte ja päikesepõletuse leevendamine🌿.
Kogu perele:
väikeste haavade, kriimude ja põletuste tugiputukahammustuste rahustamineekseemi ja dermatiidi õrn hooldussobib ka alusõliks salvi või palsami valmistamisel
✨ See on universaalne väeõli, mis ühendab rahustava kummeli ja tervendava saialille jõu. See on loodud spetsiaalselt beebi õrnuse hoidmiseks, kuid selle vägi ulatub igasse pereliikmesse.
🔆🔆🔆Retsept minu moodi saialille ja kummeli baasõli tegemiseks:
1 suur pihutäis kuivatatud kummeliõisi (~10–15 g)
1 suur pihutäis kuivatatud saialilleõisi (~10–15 g)
300 ml viinamarjaseemneõli
Valmistamine:
1. Aseta õied puhtasse kuumakindlasse anumasse ja vala peale õli.
2. Tõsta anum vesivanni. Hoia 40–50 °C juures 2–3 tundi, aeg-ajalt segades
3. Lase jahtuda ja seista üleöö.
4. Kurna õli läbi marli või tiheda sõela puhtasse tumedasse pudelisse.
Küllus on nagu hingamine. See liigub sisse ja välja, täitudes ja vabastades. Kui oskame olla tänulikud nii tulemise kui minemise eest, jääb vool elus avatuks.
Küllus ei ole vaid raha – see on kogu elu. See on iga arve maksmine, iga kink, iga andmine ja vastuvõtmine. Tänulikkus iga liikumise eest tervendab meid ja loob juurde uut küllust.
Ent ka vastuvõtmine on oskus. See vajab lubamist ja usaldust. Sageli takistavad meid hirmud – hirm läbi kukkuda, võlgu jääda või mitte väärida seda, mis tuleb. Need on vaid mõtted, mille aju on projitseerinud. Kui need lahti laseme, sünnib kergus ja küllus saab voolata vabalt.
Küllus ei ole sunnitud vahetus, vaid loomulik rütm. Vahel on õige oma tööle hind panna, vahel aga jagada südamega ilma hinnata. Kui usaldame tunnetust – millal anda ja millal vastu võtta – liigub küllus meiega loomulikus voolus. See on hingamine, mis ühendab meid elu endaga.
Küllus sünnib loomulikus hingamises – andmises, vastuvõtmises ja hirmudest lahti laskmises.
✨ Kui otsime teises täiuslikkust, otsime tegelikult iseennast – kuid täiuslikkust ei ole; alles siis, kui aktsepteerime sügavalt nii enda valguse kui varju, saame näha, et teine vaid peegeldab meis neid kohti, mida oleme varjanud, ja selles peeglis sünnib tõeline armastus. ✨
Mõnikord proovime oma muresid varjata, jätame rääkimata, lootes, et need kaovad iseenesest. Tegelikult aga kuhjuvad tunded meie sees ja ühel hetkel purunevad justkui plahvatusena. Kuigi see võib olla valus, peitub selles ka võimalus – hetk, kus peatuda ja päriselt kuulata nii iseennast kui ka teisi.
Elu toob nähtavale selle, mida oleme seni endas peitnud. Laste kaudu tulevad sageli esile lood, mida täiskasvanutena oleme üritanud vaka all hoida. Need hetked võivad olla valusad, kuid samal ajal annavad nad meile võimaluse valida: kas jätkata peitmist või pöörduda ausa suhtlemise ja südamega rääkimise poole.
Olen ka ise mõistnud, et pole olnud parem ega halvem kui keegi teine. Olen eksinud, solvunud ja lapsikult reageerinud. Nii nagu annan täna andeks iseendale, annan andeks ka teistele – ja palun andestust oma kunagiste rumaluste pärast. Me kõik õpime. Me kõik otsime teed, kuidas paremini üksteist mõista.
Südame kaudu suhtlemine tähendab, et me ei süüdista ega kaitse end hirmuga, vaid jagame seda, mis meie sees päriselt toimub. See loob ruumi mõistmisele ja turvatundele.
“Tänane südame peegel” on kutse peeglisse vaadata – näha mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Ja leida sellest peegeldusest teed, mis viib edasi kerguse ja helguse poole.
Pihlakamarjad on täis väge ja ilu – nende särav punane toon annab ka joogile erilise pidulikkuse. Koduse pihlakanapsu tegemine on lihtne ja tulemuseks on kauni värvi ning maitsega jook, mis sobib hästi jõululauale või kingituseks.
🌿 Retsept
Vaja läheb: 1 liiter puhastatud ja küpseid pihlakaid (võib enne kasutamist sügavkülmas külmutada, et mari muutuks mahedamaks), 1 liiter suhkrut (võib panna ka vähem, 700–800 g), 1 liiter viina või lahjendatud piiritust (40–50%)
Valmistamine:
1. Pane pihlakad 3-liitrisesse klaaspurki.
2. Lisa suhkur ja vala peale viin.
3. Sulge purk ja pane jahedasse (külmikusse või keldrisse).
4. Loksuta või sega purki paari päeva tagant, kuni suhkur lahustub.
5. Lase seista vähemalt 2–3 kuud enne tarvitamist – jook muutub ajaga üha ümaramaks ja pehmemaks.
6. Kurna läbi sõela ja marli ning villi tumedatesse pudelitesse.
✨ Variaatsioon jõuluks: lisa purki 1 kaneelikang, 5 nelki ja poole apelsini koor. See annab joogile sooja ja vürtsika jõulumaitse.
🍂 Väike mõte: Pihlakas on olnud eestlaste jaoks kaitse ja jõu sümbol. Nii toob ka kodune pihlakanaps talvisesse aega punast sära, soojust ja killukese metsa väge.
Iga päev seisan hetkede ees, kus saan valida – kuidas vastata, kuidas end väljendada, milline inimene ma soovin selles olukorras olla. Mõni valik viib lähedasemaks, teine loob kaugust.
Ma olen märganud, et suhtlemisviise on erinevaid ja sageli on minus endas neid kõiki – sõltuvalt olukorrast, meeleolust või mineviku kogemustest. Oluline on neid märgata ja aktsepteerida, kus ma parasjagu olen, ning sealt samm-sammult liikuda selgema ja rahulikuma eneseväljenduse poole.
Passiivne suhtlemine – kui ma ei ütle, mida vajan, ja pigem vaikin, isegi siis, kui hinges on valu või pahameel. 🔸 Minu samm: harjutan ütlema väikseid asju rahulikult välja, kasvõi esmalt kirjutades. Väike samm on juba suur muutus.
Agressiivne suhtlemine – kui emotsioonid paiskuvad välja kontrolli või rünnakuna. See võib anda korraks jõu tunde, aga jätab teised eemale. 🔸 Minu samm: enne reageerimist teen pausi – loen kolmeni või hingan sügavalt. Sageli piisab hetkest, et vastata rahulikumalt.
Passiiv-agressiivne suhtlemine – kui sõnad kõlavad pehmelt, kuid tegelik pahameel väljendub iroonia, viivituste või vaikiva vastupanuna. 🔸 Minu samm: küsin endalt, mida ma tegelikult vajan, ja ütlen selle ausalt välja. Peidetud sõnumid tekitavad vaid segadust.
Aus ja rahulik suhtlemine – kui väljendan oma tundeid ja vajadusi selgelt, aga samas lugupidavalt, austades ka teist poolt. See loob kõige rohkem mõistmist ja ühendust. 🔸 Minu samm: räägin „mina-sõnumiga“ – näiteks „ma tunnen…“, „ma vajan…“, mitte „sina alati…“. Nii püsib jutt pehmes, aga selges toonis.
Ja veel üks lihtne nipp, mida endale meenutan: hinga ja mõtle enne ütlemist läbi erinevad stsenaariumid. Mis juhtub, kui ütlen seda nii? Mis võib juhtuda, kui ütlen teistmoodi? Kui ma olen korra nii negatiivse kui positiivse variandi peas läbi mänginud, kaob hirm tagant ära – sest reaalsus on peaaegu alati leebem ja lihtsam, kui mu sisemine hirmupilt.
Kui ma endalt küsin: milline ma olla soovin, siis vastus on: tahan liikuda ausa ja rahuliku suhtlemise poole. Olla kohal ja selge. Mitte hirmutada ega vaikida, vaid väljendada ennast nii, et see looks turvatunnet ja lähedust.
Mõnikord tundub, et meie unistused on kohe käega katsutavad, kuid samas libisevad nad ikka sammukese võrra eest ära. Tekib tunne, et peame rohkem pingutama, rohkem tegema, kiiremini liikuma. Kuid elu tuletab meile ikka ja jälle meelde – kõik sünnib õigel ajal.
Nii nagu loodusel on oma rütm, on ka meie unistustel ja teekonnal oma sisemine kell. Kevad ei saa tulla enne, kui talv on oma töö lõpetanud. Samamoodi ei saa ka meie suurimad soovid ja plaanid avalduda enne, kui pinnas on valmis neid vastu võtma.
Aeglustamine ei ole loobumine. See on hoopis lubamine. Lubamine endal hingata, märgata, nautida juba olemasolevat. Lubamine elul end kanda.
Pean tunnistama, et suure osa oma elust olen olnud pidevas kiirustamises. Alati kuhugi kiire – ja sageli olen ka oma lapsi tagant kiirustanud, kuigi sügaval sisimas teadsin, et see pole õige. See taipamine on valus ja samas vabastav. Sest ainult märkamine annab võimaluse midagi muuta.
Kui ma loon taimi, valmistan salve või kaarte, siis see protsess ei sünni kiirustades. Taim peab andma oma väe, õli peab tõmbama endasse päikese ja maa jõu, kaart ootab, kuni õiged sõnad ja sümbolid tahavad avalduda. Kui püüaksin seda kõike suruda jõuga, oleks tulemus poolik. Aga kui annan aega, sünnib midagi terviklikku ja elavat.
Samamoodi on ka meie unistustega. Need ei kao kuhugi. Nad hingavad koos meiega, laagerduvad, küpsevad. Ja ühel hetkel, kui oleme valmis, astuvad nad ellu lihtsa loomulikkusega.
Takistused, mis meie teele ilmuvad, ei ole siin selleks, et meid peatada. Nad on kui väikesed märgid ja meeldetuletused: aeg maha, ole hetkes. Nad õpetavad meid nägema, et kõik oluline sünnib siinsamas ja praegu.
Sest tõde on lihtne – elu on siin ja praegu. Mitte homme, mitte siis, kui kõik plaanid on täidetud või unistused lõpuni vormunud. Elu hingab meis igas hetkes, kui võtame aega seda märgata.
Usaldus tähendabki, et ei ole vaja kõike kontrollida. On vaja lihtsalt olla kohal ja samm-sammult liikuda oma KeskTeel – vahel vaikides, vahel luues, vahel lihtsalt olemist nautides.
Nii sünnib elu, mis ei ole vaid sihtpunktide jada, vaid kulgemine, kus iga hetk on väärtuslik. Ja iga unistus saabub just siis, kui on aeg.
