Mul on maa, kus kasvavad taimed, mis justkui tulevad ise – õigel ajal ja õigesse kohta. Nad ei ole seal juhuslikult. Ma tunnen, et nad pakuvad end mulle kui kingitus, ja mina võin neilt luba küsida. Kui luba on antud, nopin neid rahus ja austusega.
Siis kuivatan neid – jälgin, kuidas nad muutuvad, aeglustuvad, säilitavad oma väe teises vormis. See on protsess, mis toob mind kohale. Iga kord tunnen tänu – et saan üldse sellises rütmis elada, et mul on võimalus teha midagi nii lihtsat ja tähenduslikku. Kui taimed on kuivad, panen nad purki või segan kokku millegi uuega – salvi, tee, õli.
See kõik tundub nii loomulik. Aga kui tekib soov neid hetki ja oma teekonda teistega jagada, siis tuleb sisse kõhklus. Mõnikord on hirm, et äkki see jagamine käib kellelegi närvidele. Et äkki keegi mõtleb: „Mida ta endale ette kujutab?“ või „Ta jälle jagab…“
Aga siis meenutan – isegi kui kellelegi ei meeldi, on kindlasti vähemalt üks inimene, keda see puudutab. Keegi, kes saab sellest tuge. Keegi, kellele see toob äratundmise, rahu või julguse. Ja see vähemalt üks on juba piisav. Võib-olla neid on rohkem. Võib-olla palju rohkem.
Jagamine ei ole enese tõestamine. See on osa teekonnast – nähtavaks saamise julgus. Kui jagan oma rütmis ja oma südamega, siis kasvab ka mu enesekindlus. Mitte kiiresti, vaid ausalt.
See ongi minu tee. Taimede, vaikuse, tänu ja julguse tee. Samm-sammult.
Ma ei olnud seda enne näinud. Ma ei olnud isegi mõistnud, et mul on valik. Elu kulges läbi kohustuste, pingutuste, ootuste – ja kuskil taustal vilkus lootus, et kui ma piisavalt annan, teen, pingutan… küll siis tuleb ka õnn.
Aga see ei tulnud.
Ja nüüd, ühel hetkel, ilma erilise põhjuseta, ilma suure saavutuse või muutuseta, ma lihtsalt… sain aru.
Ma ei olnud varem valinud õnnetunnet. Ma olin seda oodanud, tinginud, lükanud edasi, püüdnud end selle vääriliseks muuta.
Aga nüüd — ma lihtsalt valisin. Vaikselt. Ilma pingutuseta. Justkui oleks see valgus olnud kogu aeg ukse taga, ootamas, et ma ukse avaks.
Ja kui ma valisin, ei muutunud maailm, muutus minu sees midagi. Sügav ja vaikne jah-sõna elule.
Õnn ei tähenda, et kõik on lihtne. Ei tähenda, et valu kaob või väsimus kaoks. Aga see on pehme seisund, kus ma ei pea enam ootama. Ma ei pea enam võitlema. Ma ei pea end tõestama.
Ja mis kõige olulisem — ma ei pea seda mitte kellelegi põhjendama.
Ma ei pea selgitama, miks ma olen rõõmus, kui mul on olnud raske. Ma ei pea vabandama, et ma olen rahus, kui maailm ootab kaost. Ma ei pea oma õnne mahendama, et teised tunneksid end mugavamalt.
Ma lihtsalt luban endal olla õnnelik. Sest ma elan. Sest ma tunnen. Sest ma valin.
See on vabanemine. See on armastus. See on minu tee. Ja sina, kallis, saad seda ka valida. Iga hetk. Isegi nüüd.
Elu on hakanud mulle aina sagedamini tooma esile kihte minu sees, mida ma varem ei suutnud ega julgenud vaadata. Tunded, mis kerkivad – kadedus, kiuslikkus, ohvrimeelsus, isegi ahnus. Need on minus. Need ilmuvad ootamatult, mõnes olukorras, mõne pilgu või hääletooniga. Ja ma märkan neid. Aga täna ma tean: Need tunded ei ole tõde. Need ei defineeri mind. Need ei ole “mina”. Need lihtsalt tulevad läbi minu – nagu lained, mis ulatuvad kaugemale kui ainult see elu. Võib-olla vereliinist, lapsepõlvest, kollektiivsest valust. Ja see ongi okei. Ma ei pea enam neid alla suruma. Ma ei õigusta neid. Ma võtan nad vastu. Ilma võitluseta. Ilma süüdistuseta. Ilma hirmuta. Ma ei samastu nendega – ja just selle kaudu ma ei anna neile elujõudu. Kui ma neid näen ja aktsepteerin, ilma et nad mind juhiks, siis nad voolavad läbi ja hajuvad valgusse. See ongi vabadus: olla teadlik, aga mitte seotud.
💬 Ma näen ka hirmu oma tundeid jagada…Olen märganud, et mul on hirm oma tundeid jagada. Eriti neid, mis on ebamugavad, mis ei sobi kellegi ootustega või mis võivad tekitada konflikti.See hirm on sügav – nagu õpetus, mis on tulnud koos vereliiniga: “Ära ütle. Ära tunne liiga palju. Ära sega.” Aga ma valin siiski jagada. Ka siis, kui keha väriseb ja süda jookseb eest. Sest ma valin ennast. Ma valin tõe ja väe, isegi läbi ebamugavuse. Ma tean, et see oskus pole mu veres olnud kergelt saadaval. Meie vereliinid pole harjutanud ausat tundeväljendust – ja just seepärast see tundubki vahel raske. Aga ma harjutan. Iga kord, kui ma valin sõnastada, mitte vaikida, sünnib mu sees midagi uut. Iga kord läheb natuke kergemaks.
🌬️ Ja vahel, kui rapsin ja kiirustan…Tekib ärevus. Mitte kohe – see hiilib vaikselt. Kuni ühel hetkel tunnen, et hing ei mahu enam kehasse, et kõik liigub liiga kiiresti ja mina ei jõua järele.Ja ma märkan ka seda. Ma ei süüdista ennast. Ma vaatan sellele otsa. Sest ka see on osa minust, kes vajab tähelepanu, mitte veel rohkem tegemist. Ma ei pea end sundima rahusse. Ma luban endal vajuda tagasi, isegi kui aeg võtab aega.
☯ Kõik on – ja see kõik on osa tervikust.
Elu ei ole must ja valge. Ei ole ainult rõõmu ega ainult vaikust. Elu on Jin ja Jang – valgus ja vari, mis elavad koos. Ka minus. Ma ei vali enam ainult “ilusaid” osi endast. Ma ei vali ainult “head” ja “rahulikku”. Ma valin näha kõike – ja jääda iseendaks ka siis, kui see kõik minus liigub. Ma ei ole oma tunded. Aga ma ei eita neid ka. Ma märkan, aktsepteerin, ja valin ise, millest ma loon. See ongi minu vägi. See ongi minu tee.
💬 Mantra: Ma ei ole oma tunded. Ma märkan neid. Ma võtan vastu. Ma ei toida neid. Mina valin. Mina väljendan. Mina elan. Mina juhin.
See sai ei ole lihtsalt retsept. See on lugu, mis tuli minuni Madeiral – seal, kus õhk on soolane ja aeg kulgeb teisiti. Ühel pehmel päeval, kui päike paitas ja meri kaugelt hingas, istusime me Otti ja tema perega köögis. Vaikne ja rahulik, vein klaasis, jahune laud ees, ja tainas, mis ootas sündimist.
Ott ei õpetanud retsepti – ta näitas rütmi, liigutust, aega. See, mida ma seal õppisin, jäi mu minusse elama.
Ja täna jagan ma sinuga seda – mitte ainult valmistamisviisi, vaid viisi olla kohal, käega mätsida, mitte kiirustada.
🫙 Koostisosad: 650 g nisujahu 100 g täisterajahu 520 g vett 240 g aktiivset haputaigna juurt 22 g soola ~20 g vett (soola lahustamiseks)
🧡 Valmistamine:
Sega esialgu kausis kokku kõik peale soola – jahu(d), vesi ja juur. Me lihtsalt segasime, rahulikult, käega, ilma veel mätsimata, lihtsalt segasime 10–15 minutit. Esimene puudutus oli loomulik, pehme.
Lase tainal puhata 30 minutit. See puhkus aitab jahul niiskust imada ja tainal hakata end koguma.
Jaga tainas kaheks võrdseks osaks jahusel laual.
Tõmba mõlemad tainapallid lehekujuliseks. Lahusta sool umbes 20 grammis vees ja määri pool sellest kummalegi tainale. Siis lapi tainas kokku nagu ümbrik – parem serv keskele, vasak peale, ülemine alla ja alumine peale.
Keera tainas ümber. Siis tuli mätsimine – Oti õpetus. Peopesaga vajutad tainast ette, siis tõmbad tagasi – nagu pesa teeks. Tee seda 6–8 korda, kuni tainas muutub vetruvaks, pehmeks ja elastseks. Vajadusel lisa näpuotsaga jahu.
Lase tainal puhata 30 minutit. Kata rätikuga.
Korda mätsimist ja puhkamist veel 3 korda – iga poole tunni tagant taas leheks, ümbrikuks, pesaks… ja jälle puhkus. Kokku 4 tsüklit. Tainas muutub iga korraga järjest siidisemaks ja sügavamaks.
Kui tainas on elus ja valmis – vormi pätsid ja aseta need jahuga üle puistatud rätikule, kerkimiseks.
Tõsta saiad külmkappi, rätiku alla. Las nad seal puhkavad rahus 8–12 tundi, kuni aeg on küps.
Enne ahju panemist tee taignale terava noaga – paberinoa või suletiga – julged kirurgilised sisselõiked, et sai saaks ahjus avaneda. Kui su ahi mahutab kaks potti, saad küpsetada mõlemad korraga. Kui mitte – siis üks sai korraga on täiuslik.
🔥 Küpsetamine:
Kuumuta ahi 250 kraadini, koos malmpotiga sees. Lase potil korralikult kuumaks minna.
Kui kõik on kuum ja valmis, libista tainas potti, kata kaanega ja küpseta: 40 minutit kaane all, seejärel 12 minutit ilma kaaneta, kuni koorik on kuldpruun ja krõbe.
Tõsta sai potist välja ja lase restil täielikult jahtuda. Ära kiirusta – lõika alles siis, kui aur on rahunenud ja sisu seisnud.
💛 Märkused südamest: See sai ei ole kiire. Ta vajab ruumi, aega, veidi veini kõrvale ja üht head jutuvestjat. See on elav toit, mis sünnib käesoojuses ja rütmis. Ott ei õpetanud mulle mitte ainult saia tegema. Ta õpetas olla kohal, mitte kiirustada, mitte liialdada –ja usaldada, et kui sa oled päriselt kohal, siis kõik kerkib iseenesest.
Jagan siin ka lugu helina, see on minu esimene heli väljaanne, kuid otsustasin jätta nii nagu välja tuli:
Mõnikord ei teki hirm meis endis, vaid tuleb kellegi teise kaudu – selgeltnägijalt, tundjalt, uudistest, maailmamürast.
See hiilib sisse tõe varjus, äratab ärevuse, surub südame kokku.
Aga siis me mäletame: Tõde elab siin – meie südames. Tõeline teadmine on vaikne ja selge. See ei suru – see vabastab.
Me vaatame hirmule otsa. Me ei põgene. Me ei hakka ka võitlema. Sest võitlus loob ikka võitlust. Võitlus ei too rahu – see toob rohkem võitlust.
Me valime armastuse. Me valime usalduse. Me valime rahu, mis ei vaja tõestust ega õigustust.
Me valime kohalolu, sest just praegu sünnib kõik. Mitte hirmus, vaid südames. Mitte läbi jõu, vaid läbi selguse.
Ja kui üha enam meist valib täna armastuse, siis me loome homse ilma hirmuta. Ilma võitluseta. Südame juhatusel.
Isegi kui tundub, et meil on ettenähtud teed, siis need rajad loodi selle energia põhjal, milles me kunagi olime.
Aga me valime iga hetk uuesti. Meie loome. Ise. Oma elu. Alati. Isegi siis, kui see tundub uskumatu.
Hakka katsetama. Vali pisikesi asju teisiti – midagi, mida sa tavaliselt teed… jäta täna tegemata. Midagi, mida sa väldid… proovi täna astuda sinna sisse.
Miks on oluline võtta iga päev vähemalt 1 järjestikune puhketund?
🌿 1. Sügavam taastumine vajab järjestikust aega
Päris puhkus ei toimu katkestatud hetkede jooksul. Meie keha ja meel vajavad vähemalt 60 minutit järjest, et lülituda taastavale režiimile – see toetab närvisüsteemi, keskendumist ja sisemist tasakaalu.
🧭 2. Aeg ei pea olema fikseeritud – vaid teadlikult valitud
See tund ei pea alati olema näiteks 12.00–13.00. Oluline on, et see toimuks iga päev orienteeruvalt samas vahemikus, näiteks kella 12–16 vahel, vastavalt pere ja elu rütmile. Peaasi, et leiad ühe järjestikuse tunni, mis on teadlikult valitud ja austatud.
👨👩👧👦 3. Sobib kõigile – lastele, täiskasvanutele, kogu perele
See pole ainult “ema aeg” – see võib olla kogu pere puhketund, kus igaüks puhkab omal viisil: – keegi loeb, – keegi puhkab voodis, – keegi jalutab, – keegi joonistab. Fookus on rahulikus olekus, mitte uues tegevuses või ekraanil olemises.
🛠️ 4. Väldi segajaid ja häiritust
Lülita märguanded välja
Anna teistele teada, et see on puhkeaeg
Väldi organiseerimist, koristamist või suhtlust
✅ Kokkuvõte:
1 järjestikune tund päevas
Vahemikus ~12:00–16:00, vastavalt pere voole
Ilma katkestusteta
Ilma saavutamise või tootlikkuseta
Lihtsalt puhkamine, kohalolu, olemine
🌀 Meelespea:
Elu on elamine, mitte pidev tegutsemine. Üks tund teadlikku puhkust päevas loob ruumi elule ja sisemisele rahule.
See, mida me päriselt soovime, see, mis meie hinge kutsub – see ongi su tee. Elu ei alga “kui kõik on valmis”, vaid siis, kui sina oled valmis ütlema: “Ma valin selle.”
Ja siis… usaldad. Usaldad elu keerdkäike, juhuslikke hetki, vaikust, ootamatusi. Sa voolad kaasa ja elu küsib vahepeal sinult tasa: “Kas oled nüüd valmis?”
Kui ei, siis sa kasvad veel. Kui jah, siis sa liigud. Mitte suurte hüpetega, vaid ühe pisikese sammu, ühe hingetõmbe, ühe valgussädeme kaupa. Ja see, mis tundus kauge unistus, saab tasapisi su elavaks olevikuks.
Aga tea – see ei juhtu päris iseenesest. See vajab kohalolu. Pühendumist. Armastust. Elu ei kingi sulle valmis rada – aga ta kingib sulle kõik võimalused selle rajamiseks.
✨ Ole avatud üllatusele. Elu armastab sind rohkem, kui sa arvatagi oskad.
Kui kergesti me anname hinnanguid. Üks pilk, üks hetk, ja juba on mõte valmis: „See on vale“, „See on imelik“, „Miks ta nii teeb?“ Aga kui ausalt küsida – miks me tegelikult hinnanguid anname?
Tihti on see kaitse. Et mitte iseendasse vaadata. Et mitte tunda valu, ebakindlust, kadedust või haavatavust. Et mitte näha, et see, mida me teises kritiseerime, elab ehk ka meis endis.
Hinnang on nagu sein – aga see sein ei kaitse, vaid eraldab. Teistest. Ja lõpuks ka iseendast.
Kui me astume sammu tagasi ja küsime: „Miks see minus midagi käivitab?“ „Mida ma kardan?“ „Mida ma tegelikult vajan?“ Siis võib hinnang saada uueks teeks. Teeks teadlikkuse, mõistmise ja kasvu poole.
Ja siis tuleb teine lõks: õigus. „Aga mul on ju õigus!“ Ja võib-olla ongi. Aga kui me jääme kinni õigusesse, võime hakata nägema vaid seda, mida tahame näha.
Me ütleme oma ajule: „Märka punast“, ja järsku on kogu maailm punane. Me ostame musta Peugeot 308 – ja liiklus on neid täis. Me nimetame kedagi isekaks – ja näeme vaid tema isekust.
Me loome oma reaalsust valikute kaudu. Fookuse kaudu. Uskumuste kaudu.
Aga kui me valime näha kogu pilti – nii varju kui valgust, nii haava kui tervenemist – siis ei pea meil alati õigus olema. Siis võib meil olla rahulolu. Selgus. Ühendus.
Ja sellest sünnib uus tee. Mitte hinnangute ja õigustuste, vaid teadlikkuse ja loomise tee. Sest ma ei pea enam jagama hinnanguid. Ma võin õppida. Ja luua midagi, mis tervendab ka mind ennast.
🌸 Pärnaõis on rahvameditsiinis tuntud kui üks õrnemaid ja toetavamaid taimi – sobib nii suurtele kui väikestele. Enamasti armastame pärnaõitest teha teed, mis rahustab, toetab und ja aitab külmetuse korral. Kuid pärnaõiel on varuks palju enamat!
Siin on inspireeriv valik, mida head ja looduslikku saab pärnaõiest veel teha:
🍯 1. Pärnaõie siirup
Magus ja lõhnav siirup sobib ideaalselt tee maitsestamiseks, limonaadi sisse või pannkookide peale. Tee nii:
Vala kuivatatud pärnaõitele keev vesi ja lase seista 12–24 tundi.
Kurna ja keeda koos suhkruga siirupiks (nt 1:1).
Soovi korral lisa sidruniviile või veidi mett.
🍯 2. Pärnaõiemesi ehk looduslik meeliköide
Sega kuivatatud pärnaõied meega. Lase seista nädalake ja kasuta lusikaga tee sisse, kurgu toetuseks või lihtsalt maiustamiseks.
🌿 3. Tinktuur rahustuseks ja tasakaaluks
Pärnaõie tõmmis alkoholiga (nt viina või brändiga) aitab närvipingete ja rahutu une korral. Sobib kasutada tilkadena kuuma vette või otse keele alla.
🛁 4. Lõõgastav pärnaõievann
Lisa käputäis pärnaõisi või tugev tõmmis kuuma vanni – see lõõgastab, rahustab nahka ja aitab uinuda.
💧 5. Pärnaõievee valmistamine
Kui sul on võimalus aurudestillatsiooniks, saab pärnaõitest teha ka looduslikku õievett (hydrosol). See sobib näoveeks, ruumide värskendamiseks või isegi beebide hellaks hoolduseks.
🌼 6. Pärnaõiekompressid
Tee pärnaõietõmmis, niisuta sellega lapp ja aseta silmadele, laubale või ärritunud nahale. Toimib rahustavalt ja jahutavalt.
🍋 7. Pärnaõie-äädikas
Tõmba pärnaõisi õunaäädikasse. Hiljem kasuta salatikastmeks või lahjendatuna toonikuna nahale – sobib eriti hästi tundlikule või kuperoossele nahale.
🍪 8. Magustoitudesse ja küpsetistesse
Kuivatatud pärnaõisi võib jahvatada ja segada ürdisuhkrusse, lisada küpsisetainasse või panna pudrule – maitseb mesiselt ja lilleliselt.
💚 Pärnaõis ühendab meid suve pehmuse ja sisemise rahuga
🌼 Naistepuna (Hypericum perforatum) on üks meie looduse kõige valguselisemaid taimi. Ta kasvab päikesele avatud niitudel, kraavikallastel ja teeäärtel – seal, kus elu saab vabalt voolata ja valgust on küllaga. Pole juhuslik, et just see taim aitab meid kõige rohkem siis, kui valgus on kadumas – nii meie kehast kui meelest.✨ Naistepuna vaikne vägi – hingele ja tundekehale. Vanarahvas teadis juba ammu, et naistepunal on hinge tervendav vägi. Seda peetakse “päikesevalguse kandjaks”, kes aitab hajutada sisemist pimedust – olgu see kurvameelsus, südamevalu või tundlikkus maailmas toimuva suhtes.
Energeetiliselt on ta: meele selgust ja lootust taastav taim – toetab meid, kui oleme hajevil, väsinud või kaotanud sisemise kompassi, kaitset pakkuv taim – justkui looduslik kilp peenel tasandil, mis aitab meil jääda iseendaks,tasakaalu toov, kui maailm tundub liiga karm, valus või segadusttekitav. Naistepuna aitab tuua valguse tagasi sinna, kus seda justkui enam ei ole – toetades meie sisemist valgust, rahu ja teadlikkust.🌿
Füüsiline toime – tugev looduslik tervendaja. Füüsilisel tasandil on naistepunal palju uuritud ja hinnatud omadusi: Looduslik antidepressant – toetab närvisüsteemi, aitab leevendada kerget kuni mõõdukat meeleolulangust. (NB! Võib mõjutada ravimite toimet – konsulteeri, kui kasutad antidepressante vms.) Närvisüsteemi turgutaja – aitab unetuse, ärevuse ja kurnatuse korral.Antibakteriaalne ja ä põletikuvastane – toetab haavade paranemist, sobib salvide ja õlide koostisse. Seedesüsteemi toetaja – aitab leevendada maksa- ja sapeteede vaevusi. Viirusevastane – eriti tuntud oma toime poolest herpesviiruse vastu (sh huuleohatised).🌸
Millal ja kuidas korjata? Parim korjeaeg on juunist augusti alguseni, kui taim on täies õies. Korja taime ülemine kolmandik – õied, lehed ja peenemad varreosad. Kuivata õhurikkas, varjulises kohas (väldi tugevat päikest), või kasuta värskelt.
☕ Retseptid ja kasutusvõimalused1. Naistepuna tee – sisemise valguse jooja🌿 Koostis: 1 tl kuivatatud naistepuna (õied ja lehed) + 1 tass kuuma vett☀️ Valmistamine: kalla keev vesi peale, lase kaane all tõmmata 7–10 minutit.💛 Toime: toetab närvisüsteemi, rahustab meelt, aitab unetuse korral.Joo kuurina 2–3 nädalat järjest, eriti sügisel või talvel, kui valgus on kehv ja hing vajab tuge.
2. Punane naistepunaõli – haavadele, massaažiks, südamele🌸 Koostis: värsked naistepunaõied (või koos lehtedega) + kvaliteetne külmpressitud õli (nt oliivi-, jojoba- või mandliõli)
☀️ Valmistamine:
1. Pane puhtasse purki värsked õied.
2. Kalla peale õli, kuni kõik on kaetud.
3. Lase seista päikese käes 2–3 nädalat (klaaspurk!), aeg-ajalt sega.
4. Õli muutub punaseks – see on hea märk!
5. Kurna, hoia jahedas ja tumedas pudelis.🌱
Kasutamine:– määri haavadele, põletustele, ohatisele,– kasuta rahustavaks massaažiks (eriti päikesepõimikule või südametsooni),– toeta laste ärevust või liigset tundlikkust (õrnalt kukla või turja peale määrides).
⚠️ NB! Väldi pärast kasutamist otsest päikesevalgust – hüperitsiin võib muuta naha valgustundlikuks.
3. Naistepuna tinktuur – sisemine valgus väikeses pudelis
🌿 Koostis: kuivatatud või värske ürt + 40–50% alkohol (nt viin)☀️ Valmistamine:
1. Pane ürt puhastesse purkidesse.
2. Vala peale alkohol, kuni kõik on kaetud.
3. Lase seista 3–4 nädalat pimedas, aeg-ajalt loksuta.
4. Kurna ja säilita tumedas pudelis.💧 Kasutamine: 10–20 tilka vees, 2–3x päevas närvisüsteemi toetuseks.
⚠️ Konsulteeri, kui tarvitad ravimeid – naistepuna võib nende toimet mõjutada.💫 Vaikne soovitus – kuidas taime väega sügavamalt ühenduda.
Kui soovid naistepunaga sügavamalt kontakti, proovi järgmist:🌞 Istuta taim enda aeda või külasta teda metsas.🧘♀️ Hoia teda peos ja kuula – mis tunne temas on?📖 Kirjuta päevikusse, mis hetkel ta sind toetab, mida temas näed.🌬️ Aseta õis altarile või padja alla – las ta toetab sind ka vaikuses.
💛 Naistepuna – elu valguse hoidja
Naistepuna on palju enamat kui lihtsalt “looduslik antidepressant”. Ta on valgusetaime sümbol, kes seisab sinu kõrval siis, kui elu kipub varjude vahele kaduma. Olgu see siis unetuse, sisemise rahutuse või lihtsalt väsimuse hetkel – tema vaikne vägi toob sind tagasi sinu enda keskmesse. Ta meenutab sulle, et valgus on sinus alati olemas. Isegi pilvede taga.
