Miks ma räägin?

Ehk puudutan, ehk helisen kellegi sees.
Aga tegelikult —
olen aastaid nagu jõgi voolanud,
otsinud algust ja otsinud lõppu,
kuni taipasin:
💧 jõgi ei otsi,
ta lihtsalt voolab.
Jõgi ei oota, kuni voolab —
ta voolab kogu aeg.
Ta juba on.

Elu hingab siin, praegu.
Suurem tõde ei ela kaugel,
ega kellegi teise käes —
see oled sina.
Sina oled allikas, sina oled voog.

Sa ei pea end peitma,
ei pea kartma ega varjama voolusid, mis sinus liiguvad.
Sa oled piisav, just sellisena nagu oled.

Kuula end tasa,
nagu jõgi kuulab oma kive ja kaldapuid.
Märka.

Kui kerkivad esile pooled,
mida oled tahtnud varjata —
ära ole endaga karm.
Kõik on osa su veest,
osa su teest.

Kui teine inimene puudutab sinus midagi,
mille poole silmad pöörata ei taha —
ära pahanda tema peale.
Tema on lihtsalt kallas,
mis annab su voolule kuju,
peegel, mis lubab sul näha iseendasse.

Ja tea veel —
ei ole paremat jõge.
Kõik jõed on lihtsalt omamoodi.
Jõed ei võrdle,
nad lihtsalt voolavad.
Ka sina.

Ja kui elu toob ette hetke,
mis paneb ootama,
paneb sind hingetuks tegema…
vahest õnnestub sul kohe hingata, oodata, usaldada,
vahest mitte —
ja ka see on õppimine.
Õpid seni, kuni välja tuleb.
Rahuga.
Kannatlikult.
Lahkusega.

Kui lased sel olla,
kui alistud —
muutub vool pehmeks,
kaob hirm,
ja jõgi leiab oma kerguse.

✨
Ära otsi.
Sa oled juba kohal.
Elu voolab siin.
Praegu.
Sinuga.