Mitte enam vanaviisi

Mõnikord ei teki hirm meis endis,
vaid tuleb kellegi teise kaudu –
selgeltnägijalt, tundjalt,
uudistest, maailmamürast.

See hiilib sisse tõe varjus,
äratab ärevuse,
surub südame kokku.

Aga siis me mäletame:
Tõde elab siin – meie südames.
Tõeline teadmine on vaikne ja selge.
See ei suru – see vabastab.

Me vaatame hirmule otsa.
Me ei põgene.
Me ei hakka ka võitlema.
Sest võitlus loob ikka võitlust.
Võitlus ei too rahu – see toob rohkem võitlust.

Me valime armastuse.
Me valime usalduse.
Me valime rahu,
mis ei vaja tõestust ega õigustust.

Me valime kohalolu,
sest just praegu sünnib kõik.
Mitte hirmus, vaid südames.
Mitte läbi jõu, vaid läbi selguse.

Ja kui üha enam meist valib täna armastuse,
siis me loome homse ilma hirmuta.
Ilma võitluseta.
Südame juhatusel.

Isegi kui tundub, et meil on ettenähtud teed,
siis need rajad loodi selle energia põhjal,
milles me kunagi olime.

Aga me valime iga hetk uuesti.
Meie loome.
Ise.
Oma elu.
Alati.
Isegi siis, kui see tundub uskumatu.

Hakka katsetama.
Vali pisikesi asju teisiti –
midagi, mida sa tavaliselt teed… jäta täna tegemata.
Midagi, mida sa väldid… proovi täna astuda sinna sisse.