Mõtisklus

Mõnikord tuleb üks ja sama olukord ringiga tagasi. Nagu halb nali. Nagu stseen, mida oled juba näinud. Ja esimene mõte on: miks jälle?mida ma ei õpi? mida ma teen valesti?

Aga mis siis, kui seekord ei anna sellele tähendust?

Mitte ei hakka lahti harutama.

Mitte ei tee sellest suurt lugu.

Mitte ei seo seda oma väärtuse või võimekusega.

Vaatad nagu filmi.

Ahah.

See stseen jälle.

Huvitav.

Kui me anname olukorrale tähenduse, tekib emotsioon. Emotsioonist tekib reaktsioon.

Reaktsioon hoiab mustrit elus. Kui tähendust ei anna, siis pole ka konksu. See ei ole põgenemine. See on teadmine: ma ei pea igast kogemusest tegema tõde. Ja siis võib juhtuda midagi huvitavat. Kas olukord hajub, sest tal pole enam energiat. Või näed sa korraga väga selgelt, mida teha – ilma draamata. Mõni asi ei tule tagasi selleks, et sind karistada. Vaid selleks, et näha, kas sa reageerid veel samamoodi. Ja kui ei reageeri… siis võibki tsükkel lihtsalt lõppeda.

Vahel suurim liikumine toimub siis, kui sa näiliselt ei tee mitte midagi.