On kummaline, kui elu võtab korraga käest ära need harjumused ja loomisviisid, mis olid aastaid justkui minu teine hingamine.
Leivategu. Salvid. Need olid mu vaiksed meditatsioonid, mu maaühendus, mu väike kodune pühadus.
Ja nüüd…
siin, uues kohas, ei tule see sama tunne enam kätte.
Mul on ju juuretis kaasas.
Aastaid hoitud, toidetud, kantud — vägi, mis rändas minuga.
Aga keha ütleb: lase tal minna.
Mitte kaduda, vaid tagasi voolata sinna, kust ta tuli.
Tunnen, et ma ei pea enam kinni hoidma sellest, mis mind kunagi toetas.
Toetus ei kao, vorm lihtsalt muutub.
Olen südamest tänulik, et sain teha leiba.
Et sain teha salve.
Et mu käed said tunda loomisrõõmu ja maa soojust.
Aga täpselt sama tänulik olen ka selle eest, et nüüd tunnen — minu tee liigub teises suunas.
See ei ole loobumine.
See on vabaks laskmine.
Juuretis oli nagu vanade mustrite süda, ja nüüd ütleb elu õrnalt:
“Sa ei pea kõike kaasa kandma. Mõni asi täitis oma aja. Mõni asi tuli sind õpetama.
Aga sina liigud edasi.”
Ja mina liigun.
Kergemalt.
Ilma sundimiseta.
Ilma tulevikku surumata.
Kui kunagi tuleb hetk, mil leivale tuleb jälle lõhn juurde…
siis tunnen seda oma südames.
Kui tuleb aeg uusi salve luua…
siis käed hakkavad ise liikuma.
Aga praegu on aeg hingata.
Aeg lubada endal lihtsalt olla.
Aeg lasta vanal rahulikult uinuda, et uus saaks omal moel ja omal ajal sündida.
Ma ei kaota midagi.
Ma vaid lasen minna —
et ruum saaks täituda uue valgusega.