Silt on miski, mis ripub küljes,
aga milles endas ei ole tõde.
Ta on mugav märge,
aga mitte olemus.
Tõde ei ole sõna.
Tõde on teadmine.
Teadvus, mis näeb ilma raamita.
Valik, mis sünnib seest, mitte reageerimisest.
Ükskõik, millise elu me oleme valinud
või millised ülesanded endale võtnud,
päeva lõpuks on meie töö õppida kommunikeeruma – iseendaga, teistega, elu endaga.
Mitte läbi siltide,
vaid läbi kohalolu.
Mitte läbi hinnangute,
vaid läbi märkamise.
Kui me hakkame silte uskuma,
siis lakkame navigeerumast.
Me liigume mööda teiste joonistatud kaarte,
mitte omaenda sisemist kompassi.
Aga elu ei ole positiivne ega negatiivne.
Ta on liikumine.
Valu ei ole viga
ja rõõm ei ole kohustus.
Mõlemad on informatsioon.
Teisele elades nihkub energia endast välja
ja sinna tekib error.
Aga vastutust võttes oma energia eest,
valides teadlikult,
tekib selgus.
Navigeerimine ei tähenda kontrolli.
See tähendab tundlikkust –
oskust valida energiat igas hetkes
ja jätta nimetamata see,
mis tahab lihtsalt olla.
Sildid eksitavad,
sest nad teesklevad tõde.
Aga tõde ei ripu küljes.
Tõde elab teadvuses.
Ja kui sildid langevad,
ei jää tühjus.
Jääb rahu.
Teadmine,
et kõik on õige.
Täpselt nii,
nagu hetkel on.