Olek

Viimase aja vestlused ja kohtumised on mind pannud mõtlema, märkama…kui erinevad inimesed on. Kui erinev on see, mis ruumi keegi endaga kaasa toob. Ja kui palju sõltub tegelikult ka minu enda hetkeseisust. On hetki, kus kellegi kõrval on lihtne hingata –
kohalolu on soe, sõnad pehmed, vaikus turvaline. Ja on hetki, kus miski tundub külm või terav. Aga ma olen õppinud peatuma enne hinnanguid. Sest vahest ei ole kõik nii, nagu esmapilgul tundub..Puhtalt hinnata saab ainult siis,.kui ma ise olen kohal ja puhas leht.

Palju sõltub sellest,.kas olen puhanud või väsinud, avatud või kaitses,.kas reageerin olevikust või mõnest vanast kogemusest.

Minu roll ei ole kedagi parandada ega end väiksemaks teha, et teisel oleks mugavam.
Aga ka mitte kõike enda peale võtta. Minu roll on olla mina. Märgata, mis minus toimub.
Mõista, aga samal ajal seada piire.

Mõistmine ei tähenda piiride puudumist. Kaastunne ei tähenda enda hülgamist. Ja vaikus ei tähenda nõrkust.

Ainus, mille eest ma vastutan,
on iseenda olemine ja seisund..Mitte teiste tujud. Mitte nende reaktsioonid..Mitte see, kuidas keegi minu kohalolu tõlgendab.

Kui mina olen selge, siis ma näen selgemalt ka teisi. Ja kui miski ei sobi, ei pea ma seda ründama ega parandama – piisab, kui astun sammu tagasi…iga kohtumine õpetab midagi.