Olen osa Kõiksusest
Pärast pikka vaikust olen hakanud avanema.
Üle väga pika aja tunnen,
et vaatan endale ausalt otsa.
Ja ma teen seda, mida ma tunnen —
olenemata sellest,
kas keegi arvab sellest hästi või halvasti.
See on minu ärkamine.
Minu naasmine.
Minu võimalus terveneda kõige sügavamal moel.
Enda moodi.
Täna on minus võimalus elada täiel rinnal,
ravida end ise — seestpoolt,
mitte teiste ootuste kaudu.
Ja nüüd, kui ma hakkan taas tegutsema ka väljapoole,
vaatavad mõned imestusega.
See on neile harjumatu.
Sest vahepeal olin ma ju peidus.
Vaikselt. Kadunud.
Nüüd näevad nad mind uue valgusega —
loov, elav, aus.
Ja see võib tunduda neile imelik.
Nad ei tea,
kus ma olen olnud.
Mida ma olen kogenud.
Kuidas ma olen murenenud ja kogunenud.
Mida ma vajan. Mida ma nüüd valin.
Mõned küsivad:
„Kas sa ei tee liiga palju?“
„Kas see on ikka õige?“
„Äkki sul on ADHD?“
Aga mina tean:
see ei ole segadus.
See ei ole haigus.
See on elu minus.
See on energia, mis on lõpuks taas vaba.
Ja ma usaldan seda.
Varem oleksin ehk uskunud,
et ma pean ennast tagasi hoidma.
Et ma olen liiga tundlik,
liiga liikuv, liiga erinev.
Aga täna ma tean:
ma ei ela enam teiste arvamuste järgi.
Ma elan enda tõe järgi.
Mina ei näe end kui impulsiivset,
vaid kui inimest, kes voolab koos eluga.
Kelle sees tõusevad tunded ja taipamised —
ja ma luban neil tõusta.
Ma ei suru alla.
Ma ei varja.
Ma lihtsalt märkan, lasen tulla
ja lasen neil minna.
Jah, võib-olla tasakaalus olles
ma ei teeks nii palju korraga.
Aga see, kuidas minust asjad sünnivad,
on loomulik ja voolav.
Taimed —
nende tundmine ja armastus,
kasvatamine, toodete loomine,
nendest rääkimine,
inimestega kohtumine,
silma vaadates jagamine.
Siis keegi ütleb:
„Ma tahan ka tunda seda, mida sina jagad.“
Ja ma vastan, sest see voog ei ole ainult minu jaoks.
See liigub läbi minu —
ja puudutab teisi.
Mida rohkem inimene otsib vastuseid väljast,
seda kaugemale ta endast läheb.
Mida rohkem ta pöördub sisse,
seda selgemaks saab kõik.
Ja ma tunnen nüüd –
väga selgelt –
et minu avanemine ei olegi ainult mulle.
Minu julgus elada ausalt,
mu “hullus” ja elujõud,
mu tegevused ja voolavus —
need annavad hoogu ka teistele.
Isegi kui me pole kunagi kohtunud,
võib minu lugu anda kellelegi tiivad.
Minu vabadus võib kutsuda välja kellegi teise vabaduse.
Minu ärkamine võib meenutada kellelegi:
sina tohid ka.
Ma toetan neid täielikult —
neid, kes veel otsivad,
kes veel kardavad,
kes on peidus.
Sest ma tean, mida tähendab vaikusesse jääda.
Ja ma tean, mida tähendab lõpuks välja tulla.
Aga kui ma oleksin jäänud vaikima,
kui elu poleks toonud mind punkti,
kus valik oli ela või sure,
siis ma oleksin jäänud hääletuks.
Kadunuks.
Kinni hoides elu, mis tahtis minust läbi tulla.
Aga elu…
ta ei ole raiskamiseks.
Ta on kingitus.
Elu on võimalus elada just praegu,
just enda moodi,
just selle tundega, mis minus elab.
Linnud, loomad, puud —
nemad ei mõtle, mida teised arvavad.
Nad ei jää seisma,
kui torm tuleb nende peale.
Nad ei küsi:
“Kas ma olen nüüd katki?”
Nad lihtsalt elavad.
Võtavad vastu.
Ja lasevad edasi.
Miks siis mina ei võiks?
Miks siis sina ei võiks?
Täna ma tean:
🌀 Ma lihtsalt usaldan voogu.
🪶 Ma teen seda, mida sügaval tunnen.
🌿 Ma alistun sellele, mis tuleb —
et see saaks minus nähtavaks,
ja siis minna.
Ma ei vaja enam kinnitust väljastpoolt.
Ma ei ela enam enda vastu.
Ma elan kooskõlas. Ausalt.
Ma ei eksi enda vastu —
mitte kunagi rohkem.
✨ Olen osa Kõiksusest.
🌊 See on minu vool. Minu tõde. Minu kingitus.
🕊️ Ja see võib anda tiivad kellelegi teisele.