Ootus ja andmine – peegeldus suhetes ✨
Kõige suuremad ootused on meil sageli just oma lähedastele – neile, keda armastame ja kes on meile kõige olulisemad. Just nendes suhetes kerkivad esile meie suurimad vajadused ja haavatavused. Seepärast ongi küsimus eriti aus ja valus: kas me ise anname tagasi seda, mida neilt ootame?
Täna sündis mul sõbrannaga suhtluses eriline taipamine. Meil ei õnnestunud telefonikõne, aga vahetasime häälsõnumeid. Kuulasin tema teekonda ja tundeid ning tundsin, kuidas ka minu enda mõtted ja vajadused kerkisid esile. Ja korraga taipasin midagi väga lihtsat, aga samas sügavat: me väljendame sageli oma vajadusi ja valu, kuid kas me ise anname samaväärselt tagasi seda, mida teisest ootame?
🌱 Sageli ootused peegeldavad meie endi täitmata vajadusi.
Kui igatsen tähelepanu, hoolt või mõistmist, tundub loomulik pöörata pilk väljapoole ja loota, et keegi teine seda pakub.
🌱 Enda puhul oleme leebemad.
Me teame oma põhjuseid ja vabandusi („mul oli raske päev“, „ma ei jõudnud“), kuid teistelt ootame ideaalset vastust.
🌱 Ootus ja andmine ei saa lahus olla.
Kui tahan mõistmist, pean õppima ise mõistma. Kui igatsen hoolt, võiksin küsida: kuidas mina hoolin? Kui vajan tähelepanu, kas oskan seda ka ise pakkuda?
🌱 Suhted on peegel.
See, mida teisest ootame, näitab meile tegelikult, mida meie enda süda vajab ja kus meil on võimalus kasvada.
Nii sünnibki sügavam arusaamine: ootused ei ole valed, need on sõnumid meile endile. Kui neid märgata ja tasakaalustada andmisega, muutuvad suhted kergemaks ja ehtsamaks. Armastus, hool ja tähelepanu hakkavad voolama mõlemas suunas, mitte vaid ootuste kaudu.
💫 Me ootame tingimusteta armastust.
Aga et seda oodata ja kogeda, peame küsima ka endalt:
kas ma ise oskan ja julgen armastada tingimusteta?
