Mind ei ärrita enam välised inimesed. Sellest olen ma läbi kasvanud, peaaegu….
See on olnud suur samm — näha, et maailm väljaspool mind ei pea muutuma, et mina saaksin rahus olla.
Jäänud on siiski veel mõned kõige lähedasemad… ja just nemad vajutavad veel vahel neid sügavamaid kohti. Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad või valed, vaid sellepärast, et minu sisemine laps usaldab ja loodab veel neilt liiga palju, mille tõttu ka reageering kõige tugevam ja eheda ning lapselikum.
Kuid tõde on see, et ärritajad ei ole nemad, see on minu enda hell koht, mis vajab ärakuulamist. Ning väljapoolt ootuste lahtilaskmist.
Ma võtan hetke, hingan ja küsin endalt:
„Armas Kristi, mida sa praegu vajad, mis on täitmata?“ Ja iga kord, kui ma ennast selles kohas toetan, kaob ärritus ja jääb ainult ruum — puhas, pehme, selge ruum minu ja nende vahel.
Ma ei oota neilt enam, et nad mind rahustaks või mõistaks. Ma ei oota, et nad oleksid teistsugused.
Ma lasen lihtsalt ootuse lahti… ja rahu tuleb tagasi.
Iseendale pai.
Iga ületuse eest.
Iga korra eest, kui valin reageerimise asemel kohalolu.
Sest see on päris kasvamine.