Ma olen märganud, et inimeses avalduvad erinevad viisid maailmas olemiseks ja vastutuse kandmiseks. Need ei ole rollid, mida me teadlikult valime, vaid mustrid, kuhu me elu jooksul korduvalt satume.
Üks neist on kontrollija ja õpetaja roll. Siin võetakse vastutus maailma, teiste ja protsesside eest ning soovitakse juhtida, parandada ja suunata. Kui see roll jääb tasakaalustamata, nihkub kogu tähelepanu väljapoole ja isiklik elu hakkab hääbuma. Õpetamine muutub tegemiseks, mitte olemiseks. Ununeb loomulik õppeprotsess teise inimese sees ning kaob küsimus, miks üldse õpetatakse ja kas see roll tegelikult kannab.
Teine muster on igavese õppija roll. Siin otsitakse tõde, kinnitust ja suunda väljastpoolt. Õpitakse, kogutakse teadmisi ja järgnetakse õpetajatele, kuid vastutus enda sees jääb võtmata. Õppimine ei kehastu eluks, vaid jääb ringiks, kus alati on veel keegi, kes teab paremini.
Nende kahe äärmuse vahel on tasakaalu tee, sest siin ei saa peituda ei kontrolli ega vastutuse vältimise taha. Sageli avaldub tasakaal seguna: tööelus õpetaja ja kandja, eraelus õppija; või vastupidi. Tasakaal ei tähenda püsivat keskpunkti, vaid teadlikkust liikumisest. Murdumise koht võib tekkida seal, kus õpetaja rollis nihkub fookus märkamatult õpetamiselt võimu omamisele. Siis ei kanna roll enam elu, vaid identiteeti. Teadmine ei ava, vaid kinnistab hierarhiat. Õpilane ei kasva iseseisvaks, vaid kohaneb või allub. Tasakaal sünnib siis, kui vastutus tuuakse tagasi enda sisse. Kui õpetamine muutub ruumi hoidmiseks, mitte juhtimiseks, ja õppimine julguseks seista iseenda sees. Seal kaob vajadus võimu järele ja asemele tuleb elav kohalolu – koht, kus õpetaja ja õppija ei vastandu, vaid vahetuvad loomulikult elu enda rütmis.