Õppides vastu võtma – nii kriitikat kui valgust

Ei ole nii, et kui ma jagan oma lugu, olen ma kõrgem või madalam, väekam või nõrgem, tervem või haigem. Minu ülesanne on jagada – nii oma taipamisi kui ka varju.

Täna jagan oma varju.
Minu sees on suur hirm eksida. Sel nädalavahetusel küsiti mu käest heatahtlikult, kas olen olnud kontrollfriik. Esialgu eitasin, kuid hiljem taipasin, et jah – see osa on minus olemas. Olen püüdnud olla alati tubli, et tunda end piisavana. Olen arvanud, et pean ennast pidevalt tõestama. Kui keegi ütleb, et miski minu juures või mu tegemistes ei kõneta, kukun kokku – ja mitte ainult, vaid vajun sügavale auku, kust võtab aega, et uuesti hingama hakata.

See taipamine pani mind tänama. See näitas mulle, et minu sees on veel väärtusetuse tunne, mida ma arvasin juba olevat tervendanud. Aga kõik ongi õige – ka see, et ta nüüd uuesti nähtavale tuli.

Ma julgustan ka sind: kui sulle midagi otse välja öeldakse, siis ära kiirusta end kaitsma. Küsi endalt hoopis – kas see peegeldab midagi sinus? Kas siin on midagi, kuhu veel pühenduda? Või on see hoopis koht, kus saad rahulikult öelda: “Tänan, kuid minu arvamus on teine.”

Kõik on õige. Nii kriitika kui komplimendid, nii komistamised kui kordaminekud. Kõik need hetked toetavad meie kasvu.
Ma õpin vastu võtma. Ma õpin aktsepteerima. Ma õpin lubama endal olla inimene – tervik oma valguse ja varjuga.

✨ Väelause: Kui elad, ela iseendale. Tee seda, mida sisimas tunned – just nii on õige ja just seda on vaja teha.