Elus on hetki, kus väljastpoolt tulevad sõnad lõikavad sügavale:
“Sa ei oska oma tööd.”
“Sa oled liiga otsekohene.”
“Sa oled liiga kõva häälega.”
“Sa oled liiga õrn.”
“Sa oled imelik.”
“Sa oled liiga tugev.”
“Sa oled liiga nõrk.”
“…liiga palju, liiga vähe.”
Need sõnad võivad hetkeks kõigutada.
Aga tegelikult räägivad need peeglist, mitte sinust.
Ainus tõeline küsimus, mida endalt küsida, on:
“Kas ma ise tunnen end piisavana?”
Kui tunned — siis pole vahet, mida väljast öeldakse.
Kui aga tunned, et see puudutab, siis on just see koht, mille elu sulle nähtavaks teeb.
Ja siis algab mäng.
Kui sa tunned, et “ma ei ole piisav”, siis see ei ole karistus.
See on sisemine mäng, mis su sees parasjagu toimub.
See on liikumine, mis näitab sulle:
“Vaata nüüd veel sügavamale.”
Minegi sügavamale.
Küsi endalt:
“Kes ma tahan olla?
Mida ma tegelikult tahan?
Kas ma olen õigel teel?”
Kui vastus sinu sees on jah —
kui tunned, et oled õiges kohas, teed õiget asja,
siis võta seda väljast tulevat hinnangut lihtsalt kui kontrollpunkti.
Nagu elu küsiks:
“Kas sa oled valmis end nüüd päriselt vastu võtma?”
Kui aga tunned, et see koht teeb rahutuks,
et sa pole päriselt selles paigas, kus olla tahad,
siis annab väli sulle lihtsalt märku:
“See pole sinu koht.”
Mitte süüdistusena, vaid suunda näitava märgina.
Ja ainus, mida teha, on see:
Luba endale hetk vaikust.
Luba hingamine.
Luba kuulamine.
Sest vastus on alati sinu sees.
Alati.
Sina tegelikult tead.
Sina tead, kuhu minna, mida valida, mis on sinu tee.
Väli ainult peegeldab.
Sina suunad.