Rahunemine

On huvitav, kuidas pöördepunkt ei tule pingutades,
vaid siis, kui oled päriselt väsinud.
Mitte alla andnud,
vaid ära elanud.

Kui ei rutta enam,
ei suru ega püüa kõike korraga paika panna,
siis hakkab midagi vaikselt joonduma.
Nagu elu võtaks sammu ettepoole
just sel hetkel, kui sina astud sammu tagasi.

Tekib teadlikkus,
et kõik ongi täiuslik just nii, nagu on.
Mitte seepärast, et kõik oleks valmis,
vaid seepärast, et vastupanu kaob.

Ma ei pea rohkem tegema,
kui on aus.
Ma ei pea rohkem olema,
kui ma olen.
Ma ei pea teistelt rohkem nõudma,
kui nad praegu suudavad.

Ja kummalisel kombel,
just siis hakkab kõik, mis peab tulema,
tulema ise.
Ilma sunduseta.
Ilma tõestamiseta.

See ei ole loobumine elust.
See on elu lubamine.
Ja sellest kohast vaadates
ei ole enam kiiret ega puudujääki –
on vaid kohalolu,
mis kannab.