Ratastoolist jooksjaks
Alles hiljuti kandsin endas rahutust – seedimise raskust, küüneseene märkust, tunnet, et aeg on midagi puhastada ja muuta. Kuid mida rohkem püüdsin end distsiplineerida, seda enam tahtis mu keha vastu mässata: maiustused tõmbasid, isu kasvas, nagu oleks minus pesitsemas miski, mis ei soovinud lahkuda.
Siis ühel hetkel lasin lahti.
Mõtlesin: Ma ei pea võitlema. Ma ei pea pingutama ega sundima.
Võin usaldada – oma keha, oma loomulikku tarkust.
Sellest hetkest hakkas kõik pehmenema.
Hakkasin liikuma, leebelt ja kergusega. Peaaegu iga päev astusin oma Maaringule – mitte kaugele ega kiiresti, vaid just nii, nagu keha kutsus: üks ring, 700 meetrit. Ja siis teine.
See Maaring, mida mööda ma jooksen, on eriline: minu mehe loodud rada murutraktoriga, armastuse ja hoolimisega rajatud kodu keskele. See kulgeb heina ümber, nagu loomulik piir looduslikkuse ja kodu vahel. Ringi sees kasvab metsikult taimestik – lilled, rohud ja elujõud, mis rõõmustavad mu silma iga sammu ajal. Seal kasvavad ka puud, mille mees on ise istutanud ja hellusega poputanud, justkui sümbolid hoolimisest ja meile omase maa hoidmisest.
Täna on sellest saanud peaaegu igapäevane rõõm – hommikul ja õhtul.
Kui ma mõtlen tagasi… veel mõned aastad tagasi olid mu vaagnavalud nii suured, et olin ratastooli äärel. Kuid need kogemused olid õpetajad: õpetasid mind nägema, kuulama, märkama, armastama.
Täna ma jooksen.
Ja joostes ei aja ma taga kilomeetreid ega rekordeid – ma lihtsalt olen liikumises. Ma ei tea, mida homne toob, aga täna tunnen rõõmu: keha liigub, hingamine tantsib, vabadus elab minus.
Olen õppinud, et elu ei pea olema surve ega pingutus.
Kui ma ei suru ega sunni, siis loomulik rütm leiab ise tee: keha sööb täpselt nii palju, kui ta vajab, ka küpsetades pole mul vajadust süüa rohkem kui üks väike tükk – sest pole enam sisemist tühjust, mis tahaks täitmist.
Hetkes olemine on kõige alus.
Nii loovad hetked ise – märkamatult, kergusega, rõõmuga.
Ja juba järgmisel hetkel jooksen jälle.
Täna ma jooksen.
Olen vaba ja usaldan.
Jooksen oma Maaringul – sellel rajal, mille on loonud minu armastav mees, ümber metsiku looduse ja istutatud puude. See on minu rada, minu kodu keskel, elu südamikus.
Olen siin ja nüüd.