Teised vms iseenda varjud, sügavamalt

✨Kui teised inimesed tekitavad meis segadust, valu või ärritust, peegeldub selles sageli osa meist endist — varjatud tunne, vajadus või valu,mis ootab märkamist ja mõistmist, mitte hukkamõistu.

Teise käitumine puudutab harva ainult teda.

Kui kellegi viha puudutab, võib see avada kontakti omaenda vihaga.

Kui teise suletus ärritab, võib see peegeldada kohta,kus ollakse ise veel suletud.

Kui teise hirm tekitab segadust, võib see olla kutse näha omaenda hirmu, mis vajab embust.

Kui inimene valib näha teises mitte vaenlast, vaid peeglit —ja kohtleb teist nii, nagu tahaks, et koheldaks tema enda varjusid: kaastundlikult, hinnanguteta, pehmelt ja avatult —tekib ruum mõistmiseks.

See on samm armastuse poole hirmu asemel, samm südame teekonnal.

Selline hoiak ei tähenda võitlust ega parandamist.

See on ruumi hoidmine —ruumi teisele ja ruumi endale.

Lubamine, et valu võib olla nähtud ja tunda turvalisust, ilma et peaks selle eest põgenema või seda teise peal välja elama.

Teised inimesed on nagu erinevad peeglid, kes näitavad varjusid, mida inimene veel endas ei näe.

Kui neid kohelda lugupidamise ja mõistmisega, nagu omaenese tundlikke osi, tekib uus kvaliteet — rahu.

Ja kui keegi valib mitte rünnata, vaid kaitsta, mitte sulguda, vaid mõista, muutub sisemine ruum pehmemaks ja avaramaks.

Piirid jäävad alles, aga need pole enam jäigad —need on teadlikud, ausad ja hoolivad.

Varjude aktsepteerimine ei tähenda enese hülgamist, vaid sügavamat kohalolu. See ei tähenda vaikimist, vaid teadlikku väljendust.

See ei tähenda paksu naha kasvatamist, vaid sügavat lubamist ja päris aktsepteerimist. Kui tekib mõistmine, et teise valu on sageli oma valu peegeldus, kaob vajadus vastanduda. Kõik, mis näis võõras, muutub korraga omaks.

Ja maailm muutub sammhaaval —mitte jõuga, vaid teadvusega.Sest tõeline muutus sünnib siis,kui nähakse varjus valgustja valguses varju. 💛