On aegu, mil tunned, et midagi uut on lähedal. See aimdus on pehme, aga selge — justkui õhk muutuks, valgus pöörduks pisut teises suunas. Süda teab, et ees on liikumine, ent samas on praegune paik nii turvaline, nii tuttav. Kõik on paigas, hing saab puhata, ja ometi sosistab kusagil sees hääl: on aeg edasi minna.
Selline hetk on habras ja püha. Üks osa meist tahaks jääda — turvalisuse, tuttavuse ja stabiilsuse juurde. Teine osa aga sirutub, otsib avarust, uusi mustreid, värsket hingamist. Kui lõpuks otsus küpseb ja astud sammu tundmatusse, siis muutub midagi nähtamatult sügaval tasandil. Isegi see, mis oli varem valus, korrast ära või raske kanda, hakkab ühtäkki rahunema. Justkui kogu elu hingaks sinuga kaasa ja aitaks lahti lasta.
Ent enne kui uus saab täielikult tulla, kerkib üles veel üks kiht — hirm. Hirm tundmatu ees, hirm kaotada see, mis on tuttav, ja hirm, et äkki sa ei ole päriselt valmis. Isegi siis, kui sügaval sisimas tead, et sammud on õiged, püüab vana muster sind veel kinni hoida. Ta kontrollib, katsub, proovib, kas su juured on piisavalt tugevad, kas su usaldus on tõeline.
See on viimane kinnitushetk — koht, kus sa ei pea enam võitlema ega põgenema, vaid lihtsalt vaatama hirmule otsa ja ütlema: ma näen sind, ja ma liigun edasi. Sest tegelikult ei taha hirm sulle halba. Ta tahab kindlust, mida ta varem ei tundnud. Ja kui sa suudad teda rahus vastu võtta, muutub ta teehoidjaks, mitte takistuseks.
Kui vana lõpuks vabastada, ei teki enam survet ega hirmu. Ka see, mis kunagi pitsitas, kaotab jõu. Kui pole enam ootusi, hinnanguid ega vajadust tõestada, jääb järele tühjus. Aga mitte külm ega tume tühjus — vaid vaikne, rahulik, elus. Tühjus, mis kannab endas lubadust.Selles tühjuses sünnib uus. Mitte läbi pingutuse, vaid läbi kohalolu. Mitte läbi plaanide, vaid läbi usalduse. Kui vana on tänatud ja vabaks lastud, saab uus tulla ilma takistuseta. Siis märkad, et ka koht, kus kunagi oli valu või segadus, on nüüd korras. Mitte seepärast, et sa midagi “ära parandasid”, vaid sest sa lubasid sellel lihtsalt olla ja minna.
Üleminekuhetk on nagu hingetõmme elu vahel. See on ruum, kus aeg korraks peatub ja hing saab vaadata endale otsa — ilma kiirustamise, rollide ja soovideta. Just selles tühjuses on suurim vägi.Seal, kus kunagi oli hirm, sünnib nüüd usaldus. Ja see usaldus loob elu, mis on tõeliselt sinu oma.