Valule otsa vaadates sünnib kergus
Kesktee blogis jagan oma kogemusi ja taipamisi, mis on sündinud eluteel – läbi keha, hinge ja südame. Need lood ei ole õpetused, vaid kutse märgata ja meenutada, kui väekad me tegelikult oleme.
Praegu on aeg, mil vanad mustrid, kehamured ja peidetud lood tõusevad pinnale. Mitte karistusena, vaid selleks, et me kuulaksime ja lubaksime neil vabaneda. See on enesega töötamise ja aususe aeg – võimalus märgata, võtta vastu ja lasta minna.
Hiljuti olin oma lähedase kõrval, kellel olid tugevad valud. Ma ei saanud tema valu ära võtta, kuid sain olla tema kõrval toeks. Toetasin teda hingama läbi koputamise – ja kui inimene ise ei saa, saab lähedane koputamisega toetada. Hoidsin ühendust kõrgema valguse, Looja ja maaga ning tundsin oma väge. See protsess oli võimas, justkui sünnitus – hetk, kus algab uus.
Ma tean, et tervenemine toimub täpselt nii, nagu inimese hing ja Looja ette on näinud, just omas tempos. Minu roll oli olla toeks, nihutada raskust ja anda kergendavaid sõnumeid. Ka need vaiksed sõnumid, mida südames edasi anname, kannavad suurt jõudu – neid ei saa alavääristada.
Kui vaatan tagasi viimasele 15 aastale, siis kõige suurem õppetund on see: me kõik oleme ise võimsad. Kui me märkame oma keha ja tundeid ning ei suru neid alla, siis isegi kui see hetk on valus, kaob valu kiiremini, kui arvata oskame.
See ongi tervenemise tee – mitte ainult kehas, vaid ka hinges ja südames.
✨ Väesõnum: Julge oma valu märgata. Julge talle otsa vaadata. Just seal algab kergus.
💬 Mis mõtteid või kogemusi sinus see teema äratab? Kui soovid, jaga oma lugu või taipamist mu FB seinal kommentaarides. Sinu kogemus võib olla kellelegi teisele just see valgusekilluke, mida tal vaja on.