Vanaemade tarkus minus – ärkamine põlvest põlve

Viimastel kuudel on minu ellu hakanud tulema üha rohkem märke – väikeseid, vaikseid, aga selgeid – mis juhivad mind tagasi juurte juurde. Alguses tundusid need justkui kellegi teise lood, mitte minu omad. Jutud vanavanematest ja nende kommete austamisest… ma ei tundnud kohe sidet. Mõtlesin, et see polegi ehk minu tee. Aga siis juhtus midagi lihtsat ja imelist – mu vanaema pojengid õitsesid esimest korda minu aias. Need samad pojengid, mille juured kaevasin aastaid tagasi Võrus elava tädi aiast. Tema oli omakorda need kaasa toonud vanaema kodu juurest, pärast vanaema lahkumist. Ja nüüd, siin, minu koduaias, puhkesid need õide – ja minus sai midagi väga sügavat ärganud. Kui ma maale kolisin, tundsin end justkui veidralt – linnavurle, nagu sugulased ikka naljatades kutsusid. Aga peagi hakkasin tundma midagi, mida ei oska sõnadesse panna. Nagu vanaema oleks mu kuklas hinganud. Hakkasin tegema hoidiseid, küpsetama leiba, korjama ja kuivatama taimi. Mitte lihtsalt moepärast või ajaviiteks, vaid sügava rahu ja kohalolu tundega. Nagu vanaema teeks koos minuga. Isa tegeles samuti taimede ja loodusega enne oma surma, kuid see, mis minus ärkas, tundub veelgi vanem, sügavam – justkui mitme põlvkonna naiste vägi tuleks minuga kaasa. Vanaemalt, tema emalt, veel kaugemalt. Vahest tunnen tema kodu lõhna. Eeterlike õlide või tinktuuride segamisel, vaikuses omaette, tabab mind justkui nähtamatu juhendamine. Ma ei kahtle siis endas ega selles, mida teen. Minu käed liiguvad kindlalt ja teadlikult, nagu oleks neis iidne oskus, mis ärkab õigel ajal. Justkui mul oleks otseühendus maaga, millega koos mu vägi ärkab. See on eriti huvitav, sest kui olin laps, mäletan vanaema kui kurja ja karmipoolset. Võib-olla olin ma tõesti oma tütre moodi – elav, uudishimulik, lobisev, vahel täiskasvanu jaoks väsitav. Aga nüüd… nüüd ma mõistan. Ja tunnen, et vanaema ei olnud kunagi minu vastu, vaid maailm oli tema jaoks lihtsalt teistmoodi raske. Täna tajun temaga hoopis teistsugust sidet – sügavamat, toetavat ja väge andvat. Ka mu lapsed on loomulikult selle eluviisi sees. Nad käivad minuga taimedele järele, aitavad segada, maitsestada, kuivatada. Justkui nad olekski sellesse sündinud, mäletades juba ette, kuidas see kõik käib. See pole lihtsalt vana aja meelespidamine. See on ärkamine. Midagi, mis on alati minus olnud, kuid millele tuli anda ruumi ja vaikust, et see saaks taas hingata. See on minu side esiemadega. See on elu ise, mis voolab läbi minu, läbi mu käte ja südame – edasi järgmistele.