Elu lubamine

Väga huvitav on märgata, kuidas elu hakkab liikuma hoopis teistmoodi just siis, kui ma millestki loobun… mitte selles mõttes, et annan alla, vaid pigem lasen lahti sellest, kuidas asjad peaksid olema. Kui ma olen ootuses, siis kuskil kehas on alati pinge.

Aga kui ma väsin sellest hoidmisest…ja lihtsalt luban endal olla…ilma ootuse ja surumiseta… siis tekib ruum. Ja sinna hakkavad ilmuma täiesti teistsugused lahendused.
Sellised, mille peale ma ise poleks tulnud. Sellised, mida ma ei osanud oodata.

Aga tegelikult… ma lihtsalt ei suru enam elu oma reeglite järgi. Ma ei hoia enam kinni ühest võimalikust variandist. Ja elu saab lõpuks tulla nii, nagu tal on võimalik tulla. See on kuidagi nii peen koht – sest seda ei saa teha selleks, et midagi saada. See juhtub siis, kui ma päriselt luban lahti… isegi sellest, et midagi üldse peaks tulema.

Ja siis just läheb kõik hoopis kolmandat moodi, eluke… 🙂