Mida Sa lood?

Mõnikord me ütleme väga kindlalt: “mina küll kunagi nii ei tee.” Ja enamasti ei ole see ainult otsus iseenda kohta. Sageli on selles peidus ka hinnang kellelegi teisele. See tähendab justkui: mina olen teistsugune, mina olen targem, mina ei käitu nii.

Aga elu on kummaline õpetaja. Ta ei kuule ainult keeldu. Ta kuuleb meie fookust, emotsiooni ja seda, mida me oma sõnadega laeme. Ning vahel viib elu inimese täpselt sinna, mille kohta ta kunagi ütles, et “mina nii küll ei tee.” Mitte karistuseks, vaid mõistmiseks.

Sest väga sageli on inimene, keda me kunagi hinnanud oleme, lihtsalt olnud olukorras, mida meie ise pole veel kogenud. Me näeme teise elu ainult väljast, aga otsused sünnivad alati kuskil palju sügavamal – kogemuste, valu, armastuse, vastutuse või lihtsalt elu enda õpetuste sees.
Seepärast on hea olla oma sõnadega ettevaatlik.

Kui ütleme: “kuidas ta küll nii saab teha”
siis tegelikult me ei tea tema lugu. Kui ütleme: “mina küll kunagi nii ei tee”, siis paneme iseendale väga tugeva lubaduse, mida elu võib ühel hetkel proovile panna. Palju mõistlikum on öelda:
mina täna ei valiks seda. mina valin oma tee. See jätab ruumi elule ja arengule. Tegelikult ei lähe universumile niivõrd mingid salajased koodid, vaid lähevad meie sõnad, tunne nende taga ja see, mida me oma mõtetes kordame. Aju ja elu ä hakkavad tasapisi kasvatama just seda, millele me oma tähelepanu anname. Kui keskendume sellele, mida me ei taha, siis hoiame seda energias elus.
Kui räägime sellest, mida me päriselt valime, siis hakkab kasvama hoopis teine suund. Ja võib-olla üks elu lihtsamaid tarkusi ongi see: mida vähem me teisi hindame, seda vähem peab elu meid õpetama läbi samade olukordade. Sest iga inimene elab oma teed, oma kogemusi ja oma õppimisi. Me ei pea kõike heaks kiitma, kuid me saame valida mõistmise hinnangu asemel.

Ja sõnade asemel “mina kunagi nii ei tee” on vahel palju rahulikum lihtsalt öelda: mina valin täna oma tee.

Mõned lihtsad näited igapäevaelust
“mina küll kunagi nii ei tee nagu tema”
→ mina täna ei valiks seda teed.
“kuidas ta küll nii saab elada”
→ ma ei tea tema lugu.
“ma ei taha enam draamat oma ellu”
→ ma valin rahu ja selguse.
“ma ei taha olla vaene”
→ ma loon oma ellu piisavust ja tasakaalu.
“minuga juhtub alati nii”
→ ma saan valida ka teistsuguse kogemuse.
Mõned lihtsad soovitused
• märka oma sõnu – need on väiksed koodid, mida aju ja elu kordama hakkavad
• räägi rohkem sellest, mida sa valid, mitte sellest, mida sa ei taha
• väldi sõnu alati, mitte kunagi, iial – elu on voolav
• jäta ruumi teistele inimestele ja nende lugudele
• kui tekib hinnang, küsi endalt: kas ma tean tegelikult kogu lugu?

Ja võib-olla piisab mõnikord ühest lihtsast mõttest:
igaüks elab oma teed. Mina valin teadlikult enda oma. 🌿

Su elu muutub lihtsamaks siis, kui sa ei keskendu sellele, milline teised tahavad, et sa oleksid või mida sa teeksid.

Elu muutub lihtsamaks siis, kui keskendud sellele, milline sa ise tahad olla ning teed seda, mida sina päriselt vajad ja soovid.

Kui need kaks ühtivad, on see boonus.Kui need ei ühti, on see samuti boonus.

Viimasel ajal olen palju mõelnud ühe asja peale.

Me kõik ju tegelikult soovime, et meil läheks hästi.

Et elu liiguks edasi, et asjad õnnestuksid, et me kasvaksime ja areneksime.

Ja kui aus olla, siis me ju tahame südames ka teistele head. Me ei arva ju päriselt, et ainult meie oleme head ja teised pahad… või siiski? Sest samal ajal märkame me väga kiiresti teise vigu.

Meil on lihtne anda hinnanguid – kuidas keegi elab, mida teeb, mida sööb, mida kannab või miks ta midagi teeb. Ja kui keegi teeb midagi uut või teistmoodi, siis tihti vaadatakse kõrvalt. Mõnikord isegi oodatakse, et tal ei õnnestuks. Huvitav on aga see, et kui keegi ütleb midagi meie enda kohta, siis see enam ei sobi. Siis tunneme, et meid hinnatakse või ei mõisteta.

Mulle on viimasel ajal mitu korda öeldud, et eestlased ei toeta eestlast arengus. Et pigem vaadatakse, kuidas teisel läheb hukkamõistvalt, ja vahel isegi parastatakse. Ma ei tea, kas see päriselt on nii. Aga kui see vahel tundub nii olevat, siis võib-olla tähendab see lihtsalt üht asja –meis on palju valu. Ja valu ei tee inimest halvaks. See lihtsalt vajab märkamist ja tervendamist.

Võib-olla algabki muutus sellest, kui me hakkame iseenda sees midagi muutma. Aju mõtleb seda, mida me talle pidevalt söödame. Kui märkame, et vana muster tuleb jälle – hinnang, kadedus, pahameel –siis on võimalik seda teadlikult muuta. Üks viis on näiteks kirjutamine. Lihtsalt panna mõtted paberile ja vaadata neid ausalt. Mina lõin mingil hetkel enda jaoks ennast toetavad ja tõstvad kaardid. Olen neid kasutanud ka oma töös inimestega ning ka iseenda toetamiseks, eriti keerulisematel päevadel. Aga tegelikult on võimalusi palju. Igaüks leiab oma viisi. Oluline on lihtsalt alustada.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis küsi.

Aitan sul selle tee alguses.

✨Kristi info@kesktee.ee

Mina ei tea, kuidas sinuga on, kuid mõni päev tuleb täiesti ootamatult ärevus.

Ühel hetkel on kõik imeilus ja rahulik, ja siis korraga on kehas tunne, mis on ebamugav ja rahutu. Justkui poleks midagi juhtunud, aga sees on ärevus.

Sellistel hetkedel olen märganud, et kõige rohkem aitab mitte võidelda ega püüda seda kohe ära ajada. Pigem lihtsalt märgata ja aktsepteerida, et ka see tunne on praegu olemas.

Kui ma luban endal seda korraks päriselt tunnetada ja võtan selle justkui sügavalt vastu, siis juhtub midagi huvitavat. Keha hakkab haigutama, hingamine muutub sügavamaks ja tasapisi tuleb lõdvestus.

Justkui keha laseks pinge ise lahti.

Ja üsna kiiresti ongi ärevus läinud.

Mõnikord ei ole vaja midagi parandada ega lahendada.

Vahel piisab lihtsalt sellest, et lubame ka sellel tundel korraks olla.

Mitte keegi meist ei ole täiuslik. Me lihtsalt oleme igaüks oma arenguteel. Mida vähem tunneme vajadust kellelegi midagi tõestada ja elame oma elu, seda kergemaks elu muutub. Kui me lõpetame pideva tõestamise ja võrdlemise, hakkab ka keha kergemalt hingama. Pinged, raskus ja kinnihoidmine kaovad tasapisi, ka kaal.

Kui me teadvustame ja aktsepteerime, et iga inimene on oma teekonnal eri kohas, muutub ka suhtumine teistesse kergemaks. See, et me olime kellegagi eile sõbrad, ei tähenda, et meil oleks kohustus olla seda ka täna, kui meie teed on vahepeal lahku läinud.

Väärtused, eluviis ja arusaamised muutuvad ning see on täiesti okei.

Lahti laskmine ei tähenda, et me ei hooli.

See tähendab lihtsalt, et me lubame elul liikuda.

Natuke nagu kodus asjadega. Kui me laseme üleliigsel minna ja teeme ruumi, muutub olemine kohe kergemaks. Ja enamasti ilmub üsna varsti midagi uut ja ägedamat meie orbiidile.

Sama on inimestega. Sama on töödega. Sama on paljude elu olukordadega.

Sama ka elu muutustega. Kui sinu energia hakkab liikuma ja sa ise muutud, siis ei saa eeldada, et sõbrad ja lähedased plaksutavad kaasa või elavad igale sinu sammule rõõmsalt kaasa. On väga tore, kui seda tehakse, kuid kui me hakkame seda eeldama, siis on pettumus juba alguses sisse kirjutatud. Igaüks elab paralleelselt sinuga oma elu.

Meie sisemine laps vajab tegelikult midagi muud.

Ta vajab seda, et meie ise oleksime tasakaalus.

Ta vajab seda, et me oleksime ise enda kõrval.

Ja kui tunned, et sees on ikka väike hääl, mis vajab kinnitust, siis räägi oma sisemise lapsega. Ütle talle:.Sa oled tubli.Sa oled imeline. Sa teed ägedaid asju. Ma olen sinu jaoks olemas. Ma olen sinu üle uhke..Sinu suur mina on sinu kõrval. Ja tegelikult sellest piisab.

Kristi 🌿 kesktee.ee

Vanade harjumuste lõhkumine tähendab vahel märgata midagi väga lihtsat:vajadust üle pingutada, üle anda, rohkem teha kui tegelikult vaja, et olla kellegi silmis väärtuslik.

See muster võib olla nii vana, et tundub justkui loomulik.

Aga ühel hetkel märkad, et sellega annad pidevalt ära oma energiat. Ja siis tekib uus taipamine. Ma ei pea end tõestama.

Ma ei pea oma väärtust ostma tegude, kingituste või ülepakkumisega.

Ma ei pea olema rohkem kui ma olen. Ma olen juba piisav. Energia tagasikutsumine tähendab:

– märkan, kuhu ma oma energiat annan

– lõpetan end pidevalt tõestamast

– luban endal olla lihtsalt mina ise

Kui väärtus tuleb seest, ei ole enam vajadust seda väljast otsida.

Siis muutuvad ka uskumused: Ma olen terviklik. Ma olen väärt. Mul on midagi anda juba sellisena nagu ma olen. Mitte sellepärast, et ma püüan rohkem teha, vaid sellepärast, kes ma olen.

Isegi kui see tundub esialgu absurdne, siis oma elu loomine algab iseenda peas – hetkest, kui teadvustad midagi justkui juba olemasolevana.

Kui lubad sellel mõttel endas olla, hakkad ka igapäevaelus valima teisiti: märkad, naudid, usaldad.

Näiteks:
ma olen välja andnud raamatu – isegi siis, kui alles mõtlen, millest raamatut kirjutada.
ma elan õnnelikku elu.
mul on kõike külluses.

Sa justkui astud sellesse seisundisse juba enne, kui välises maailmas kõik vormi võtab.

Ja siis lihtsalt lubad elul sellele otsusele järele tulla – sammhaaval, olukord olukorra järel, tuues need võimalused sinu ette justkui kandikul.

Elu ei sünni ainult sellest, mida me teeme.
See sünnib ka sellest, mida me julgeme enda kohta tõeks pidada. ✨

Energia on meie elujõud. See on meie tähelepanu, meie mõtted, tunded ja kohalolu. Kõik, millele me oma tähelepanu anname, saab osa meie energiast.

Energia defitsiit tekib siis, kui anname rohkem energiat välja, kui suudame taastada. See ei tule alati suurest füüsilisest pingutusest. Väga tihti tekib see hoopis väikestest ja märkamatutest kohtadest.

Energiat anname ära näiteks siis, kui räägime palju teistest inimestest, arutame nende elu, hoiame hinnanguid või arvame kellestki halvasti. Samuti siis, kui püüame kedagi päästa, tema elu parandada või kanname muret millegi pärast, mis tegelikult ei ole meie vastutus.

Kõik need hetked viivad osa meie energiast meie enda keskpunktist välja.Kui ma korraks sellest kõigest eemale astusin ja rahulikult iseendaga olin, tuli üks oluline taipamine.

Info, mis mulle vahel tuleb ja mida olen pidanud enda omaks, ei ole tegelikult ainult minu oma. See on midagi, mis kuulub meile kõigile.

Minu roll ei ole seda energiat jõuga suruda ega maailma päästa. Minu roll on lubada sellel lihtsalt läbi minu tulla.Kui ma jagan midagi sellest kohast, kus lugu sünnib loomulikult, siis voolab energia läbi ilma, et ma peaksin ise oma energiat ära andma. Energia hakkab kaduma siis, kui ma hakkan lugusid suruma.

Samas on oluline ka teine tasakaal. Energia on tasakaalus ka siis, kui ma hindan oma väärtust. Jah, minu ülesanne on jagada. Jah, ma olen selleks piisav. Ja jah – ma olen väärtuslik. See tähendab, et ma võin vastu võtta ka toetust ja tasakaalupanust neilt, kes sellest aru saavad ja soovivad seda teha.

Jagamine ei tähenda enda tühjaks andmist – tasakaal sünnib siis, kui vool liigub mõlemas suunas: andmises ja vastuvõtmises. Kui tunned, et minu jagamised sind kõnetavad ja soovid seda teekonda toetada, siis leiad selle võimaluse siit:http://kesktee.ee/kesktee-info/⁠�

🌱Piiravad uskumused on mõtted ja veendumused, mis loovad meie sees nähtamatud piirid. Need ei ole alati tegelikud piirid, vaid pigem lood, mida oleme elu jooksul õppinud uskuma – läbi kogemuste, kasvatuse, ühiskonna ootuste või varasemate olukordade. Kui me neid usume, hakkavad need mõjutama seda, kuidas me end näeme, milliseid valikuid teeme ja kui vabalt lubame endal olla see, kes me tegelikult oleme.

Piiravad uskumused võivad kõlada meie sees näiteks nii: ma ei ole piisav, see pole minu jaoks, ma ei saa sellega hakkama või ma ei tohiks nii olla. Sageli ei ole need mõtted väga valjud, vaid pigem vaiksed sisemised kahtlused, mis märkamatult suunavad meie käitumist ja enesetunnet.

Kui inimene läbib sees tugevaid muutusi ja hoiab samal ajal end veel vanades piirangutes, tekib kehas pinge – nagu kaks erinevat suunda korraga. Üks osa tahab liikuda edasi ja teine hoiab veel kinni.🍀Teadvusta ja märka, kus sa ennast piirad? Võta see vastu ja lase lahti. Võta ennast vastu, nii vaid saad juhtida oma elulaeva, ise.

Mõne aja tagant suhtlen ome hollandlannast sõbrannaga. Me räägime häälsõnumite ja sõnumite kaudu. Minu inglise keel on üsna roostes, seega olen väga tänulik, et tänapäeval on olemas tõlkimise võimalused – need aitavad mõtteid edasi anda ka siis, kui sõnad ise alati kergelt ei tule.

Hiljuti jagasin talle oma praegust teekonda ja kirjutamise armastust. Rääkisin, kuidas ma silun oma väikest raamatut „Jakobi õpetused“. See raamat on minu jaoks väga eriline ja oluline, sest seal jagan viimaste aastate õppetunde – eelkõige iseendale, kuid kuna me kõik moodustame ühe terviku, siis võib see kõnetada ka teisi.

Kirjutades olen märganud midagi enda kohta. Olen loomult üsna kiirustaja, kuid nii kirjutamine kui ka taimede ja salvidega toimetamine õpetavad mind rahus olema ja täielikult pühenduma. Neid asju ei ole võimalik teha kiirustades. Ikka silud, parandad, lisad midagi juurde ja lased mõnel mõttel küpseda. Ja just seda raamatut sõbrannale kirjeldades tuli mulle äkki selge teadmine – elu ise ongi kunstiteos. Aja jooksul tõmbame sellele aina uusi pintslitõmbeid, täiendame ja muudame. Ning kunstiteos saab valmis alles siis, kui ta päriselt valmis saab. Salvid ja raamatu kirjutamine on nagu üks elu mäng.